Leppe esimesed viis punkti on pühendatud välis- ja julgeolekupoliitikale, riigivalitsemise, õigusriigi ja kohaliku elu küsimustele. See osa koalitsioonileppest on nagu rahulik jalutuskäik, kus on palju tavamõistusele elementaarseid mõtteid, kuid puuduvad lahendused, kuidas neid ellu viia. Räige retoorika on kolme nädala jooksul välja väänatud, kuid selgelt joonistub välja iga erakonna flirt oma valijatega. Kõige õnnetum on kohalikku elu puudutav peatükk – see on nii tühi, et võinuks olla avaldamata.

Leppes on palju sellist, mis on kirjutamatagi normaalne ja loogiline, nagu näiteks: „Taunime resoluutselt rahvuste vahelise vaenu ilminguid, antisemitismi ning ühiskonda lõhestavat retoorikat.“ Tekib küsimus, et kui seda ei oleks kirjutatud, kas me siis rahvana oleks kuidagi teisiti käitunud?

Lubatakse, et „Viime ellu iseseisvat ning järjepidevat välis- ja julgeolekupoliitikat eeskätt läbi oma kuuluvuse Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eestile on oluline Euroopa Liidu ja NATO ühtsus ning koostöö. Näeme Euroopa Liitu riikide liidu, mitte liitriigina.“ See oli läbirääkijate üks esimesi seisukohti, mis tekitas küll palju nalja, kuid võis ära hoida ka asjatuid pingeid.

Veel üks elementaarsus: „Meile on oluline strateegiliste suhete jätkuv arendamine Ameerika Ühendriikide, Põhjamaade ja Balti riikidega.“ Oluline on selle lause juures vaadata, keda ei ole nimetatud. See on ehk isegi huvitavam.

Uus valitsus deklareerib, et „Toetame julgeoleku, stabiilsuse ja heanaaberlike suhete edendamist kogu meie regioonis, sh Venemaaga“. Huvitav, kas see on nüüd Keskerakonna sööst või lootus, et seda märkab ka Venemaa enne kohtumist Eesti riigipeaga. Piirileppest ei ole välispoliitika juures aga midagi kirjas.

Kuigi EKRE esindaja Leo Kunnas kirjutas enne valimisi, et nad tahaks küsida USAlt 1 miljardi Eesti kaitsekuludeks, on leppes kõigest „Toetame NATO heidutusmeetmete tugevdamist ja liitlaste püsivat sõjalist kohalolekut.“

Siseturvalisuse peatükki alustatakse deklaratsiooniga: „Vähendame Politsei ja- Piirivalveametis, Päästeametis ja vanglateenistuses personali voolavust.“ Aga kuidas? Kas läbi järgmise lubaduse, et „seame eesmärgiks siseturvalisuse valdkonna palgatõusu.“ Kui palju? Mille arvelt? Kellel? Millal? Nendele küsimustele vastuseid pole, aga kitsa eelarve tingimustes pakub ka see huvi.

Järgmised laused on vist suunatud EKRE valijatele, aga nende kurvastuseks väga pehmes sõnastuses: „Monitoorime Euroopas toimuvaid vägivalla ilminguid, äärmusluse levikut ning suurenenud rännet, mis mõjutavad meie julgeolekut. Kindlustame politseijõudude valmisoleku ja reageerimisvõimekuse igal ajahetkel. Hoiame immigratsioonipoliitika Eesti kontrolli all. Me ei nõustu kohustuslike pagulaskvootidega. Pöörame erilist tähelepanu illegaalselt Eestis viibivate isikute kontrollile.”

See, et ei nõustuta pagulaskvoodiga, ühtib ka mitme teise EL riigi seisukohaga.

Piirivalve tuunimine ja tugevdamine oli EKRE üks tüvilubadus, mis on leidnud ka tee leppesse, aga oli ja on segane, et kelle eest end kaitsta tahetakse. Seni pole PPA ega valitsus kordagi öelnud, et meie piir ei pea.

„Loome eraldi eelarvega piirivalve struktuuriüksuse PPA-s, tagades asjakohase relvastuse ja muu varustuse. Tõhustame piirivalvuri õppesuunda Sisekaitseakadeemias. Loome politsei- ja piirivalve kriisireservi, mida saab kasutada nii piirivalve kui korrakaitse ülesannete täitmiseks.“ See on nagu puder ja kapsad ning kindlasti tekitab palju segadust. Just eraldi üksuse loomine PPAs ja kriisireservi kasutamine mitmes rollis.

Põnev ja selguseta on lubadus, et „toetame laiemat inimeste informeerimist ühiskonnaelu teemadel, sh poliitilise välireklaami keelu lõpetamist.“ Välireklaami keelu lõpetamine on loogiline, kuid inimeste informeerimine ühiskonnaelu teemadel kõlab nii, nagu EKRE loodud meediatööstuskompleks, kes seni inimesi alandanud ja viha külvanud, on samuti riigilt toetusi saamas.

Huvitav olek teada, kuidas kavatsetakse „tugevdada parlamentaarset demokraatiat ja tõsta Riigikogu võimekust.“ Kena loosung, kuid ilma ühegi tegevuskavata.

Keskerakonna käekirja on näha kodakondsuspoliitika uuendustes: „Korraldame kõigile soovijatele põhikooli lõpus riikliku tasemeeksami ühiskonnaõpetuses, mis on võrdsustatud kodakondsuseksamiga. Lisaks sellele toimub eesti keele lõpueksam (sh eesti keel teise keelena). Mõlema eksami positiivsel sooritamisel on võimalik seaduses sätestatud nõuete täitmisel taotleda isikul Eesti kodakondsust.“

Samuti on Keskerakonna punkt koalitsioonileppes ka siin: „Võimaldame 20.08.1991. aasta seisuga Eestis elanud määratlemata kodakondsusega Eesti alalise elaniku ja kolmanda riigi kodaniku alaealistel järeltulijatel (lapsed ja lapselapsed), kes on Eestis sündinud ning Eesti Vabariigi alalised elanikud, saada Eesti kodakondsust taotluse alusel naturalisatsiooni korras, kui lapse vanemad või last üksi kasvatav vanem või täisealiseks saades laps esitab taotluse kolmanda riigi kodakondsusest loobumiseks. Võtame 1. jaanuariks 2020 vastu vajalikud seadusemuudatused.“

Siin oleks huvitav teada, et kui suur hulk inimesi on potentsiaalne „turg“ selle plaani taga.

Esimese viie peatüki kõige naksakam sõna on „tervemõistuslik“, mida kasutatakse sellise punkti juures: „Kohaldame Euroopa Liidu õigust tervemõistuslikult vältides ülereguleerimist.“

Jääb segaseks, kuidas EL liikmesriigid saavad ise vältida või kasutada EL õigust, mis ei ole nende arvates „tervemõistuslik“…

Siiski on uus võimuliit vargsi sekkumas ka prokuratuuri töömaale. Poliitikute ja võimuliidu roll saab olema järgneva punkti juures ohtlikult suur: „Loome prokuratuuris võimaluse nimetada ametisse eriprokuröre teatud tähtajaga määratud prioriteetsete teemade menetlemiseks. Tagame eriprokuröri menetlusliku sõltumatuse. Riigikogu erikomisjon võib teha ettepanekuid riigi peaprokurörile eriprokuröri ametisse nimetamisel.“

Palju kõneainet pakkunud rahvaalgatus ja rahvahääletus on ka leppesse jõudnud, et „rahva hääl oleks paremini kosta“, kui EKRE-t tsiteerida.

Rahvaalgatus vajab leppe kohaselt 25 000 kodaniku allkirja. Rahvaalgatuse raames algatatud seaduseelnõu ei tähenda kohe otsuse vastuvõtmist ja seaduseks saamist, vaid rahvaalgatus jõuab Riigikokku saadikute kätte lõpphääletusele.

Rahvahääletuse algatamiseks rahva poolt on vaja 50 000 kodaniku allkirja.
Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, siis ei too see kaasa Riigikogu erakorralisi valimisi.

Rahvahääletusele pandud küsimus loetakse vastuvõetuks, kui osa võtab vähemalt viiskümmend protsenti hääleõiguslikest kodanikest ning seaduseelnõu või muu riigielu küsimus on saanud 5% võrra enam toetushääli kui vastuhääli.
Põhiseaduse muutmine rahvahääletuse kaudu vajab 25% võrra enam toetushääli kui vastuhääli.

On selge, et see on nagu Pandora laegas, mis hoiab ühiskonda 24/7 jalul, elevil ja närvilisena. Kokkuvõttes on rahvahääletuse läbiminemine väga keeruline.

Maaelu peatükk oli klassikaline unistus väikekohtade reanimeerimiseks. Võimuliidu loojatel on siiski ka ilumeelt, sest tahetakse külapilt korda saada… „Jätkame regionaalprogramme ja teeme Eesti maapiirkondade külapildi korda. Seejuures peame oluliseks lagunenud ja vanade hoonete korda tegemist, neile funktsiooni leidmist või lammutamist.”

Põllumajanduse osas on koalitsioonilepe täis juba olemasolevate meetmete ja poliitikate ülekordamist. See on ka seletatav asjaoluga, et see valdkond on paljuski reguleeritud Euroopa Liidu tasandil.

Kuid torkab silma vähemalt paar lubadust. Esiteks lubab Keskerakonna-EKRE-Isamaa võimuliit Eestis keelata geenmuundatud põllukultuuride kasvatamise. See on tõesti EL-is lubatud igal liikmesriigil ise otsustada, kuid kust selline väga põhimõtteline lubadus ühtäkki poliitiliseks lubaduseks on muutunud, pole võimalik aru saada – debatti selles küsimuses oli enne valimisi küll vähe.

Erand tehakse vaid labori ja teadusuuringute tarvis, kuid see muudab keelu omamoodi naljakaks. Ehk siis, kui Eesti teadlased peaksid tulema välja siinses kliimas ja olustikus vastupidavamate kultuuridega, siis selle töö viljad lähevad arvatavasti kuskile mujale. Aga eks näis.

Törts puudutatakse selles vallas ka EKRE lubadust maade ja metsade välismaalastele müümise keelu osas. „Leiame võimalusi reguleerida maa ja metsa müümist. Põllu- ja metsamaa müümisel ning rentimisel eelistame kohalikku tootjat,“ teatatakse leppes. See on muutunud üsna pehmeks lubaduseks „leida võimalusi“ ja „eelistada“, sest EL-i reeglid ei luba teha siin suuri piiranguid ja välistada kedagi vaid passi või asukoha järgi.

Väikese lisandina lubatakse üle vaadata erimärgistatud kütuse kasutamisega seotud piirangud põllumeestele. Ehk siis tahetakse taasavada aastaid tagasi suletud debatt põllumajanduses kasutatava kütuse maksustamise osas. Ka see on pehmelt sõnastatud ja lubab vaid asja üle vaadata – igasuguste erandite tegemisel taastuksid küsimused pettustest, niigi käriseva riigieelarve võimalustest jms.

Tervishoiu küsimustes ei ole koalitsioonileppes midagi suurejoonelist, ikka ja aina „parandame, säilitame, analüüsime”.

Üks huvitav viide siiski on – lubatakse läbi viia tervishoiu rahastamise reform, mille osas viidatakse konkreetse ettepanekuna „ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise välja viimisele Haigekassast“.

Ehk siis sisuliselt öeldakse, et haiguspäevade hüvitamine ei peaks enam haigekassale kuuluma ja selle raha eest võiks saada rohkem muid ravi ja tervishoiu teenuseid osutada. Aga kes siis hakkab haiguspäevade eest maksma? Suure majanduskriisi ajal pandi juba ettevõtjatele kohustus esimesed haiguspäevad ise töötajale maksta ja haigekassa võtab maksmise alles seejärel ise üle. Kas see nihutatakse ettevõtjate kaela veelgi enamate päevade võrra? Või on leitud riigieelarvest maagiliselt muid vabu vahendeid?

Lisaks lubatakse narkosõltlastest vägivaldsetele kurjategijatele kohustuslike võõrutusprogrammide rakendamist.

Sotsiaalse turvalisuse peatükis on kaks olulist punkti – I samba pensioni ehk rahvapensioni tõstmine ja II samba tulevik.

Leppest tuleb välja, et Keskerakonna lubatud erakorralise pensionitõusu tegemine on muutunud üsna pehmeks – „seame eesmärgiks erakorralise pensionitõusu, et tõsta eakate toimetulekut ja heaolu.“ Ei mingit tähtaega, millal see tehakse, kui suurelt. Kõik on kadunud.

Aga arvestades riigieelarve olukorda, kus mantraks on saanud, et Jüri Ratase esimene valitsus on raha tänaseks ära kulutanud, siis ei olegi enam midagi lubada. Ehk siis on asi muutunud ähmaseks eesmärgiks.

Asja teine pool seondub II samba pensioni tulevikuga. Oleks see süsteem ära lõpetatud nagu EKRE ja Isamaa tahtsid, siis oleks tekkinud II sambasse suunatavast sotsiaalmaksu osast riigieelarvesse vabu vahendeid. Kuid näib, et siiski on kuulatud eksperte ja II samba osas on jõutud kokkuleppele, et see tehakse küll vabatahtlikuks ja inimesed saavad sealt väljuda, kuid riik ei võta ära sotsiaalmaksust sinna panustatavat osa, mistõttu pole väljumine tegelikult kasulik.

Alternatiivina lubatakse edaspidi pensionit ka oma investeeringukontole koguda, aga ka sinna panustataks sotsiaalmaksu protsendid ja seega riigieelarve koormus ei pruugi palju väheneda.

Seega II sammas sisuliselt jääb, ja erakorraline pensionitõus on eesmärk, kui leitakse rahapuu.

Haridus ja teaduspoliitika küsimustes antakse läbi lillede mõista, et enne valimisi kõigi erakondade poolt lubatud 1% SKT-st teadus ja arendustegevuseks, võib saada külge sildi umbes aastaks 2023. See on „seatud eesmärgiks“, mingit kindlat tähtaega pole taha kirjutatud.

Ka pole leppes sõnagi õpetajate palga tõstmise kohta, mida suurte pealkirjadega enne valimisi reklaamiti.

Mis puutub eesti keelele üleminekut koolides, mida nõudsid eriti valjuhäälselt EKRE ja Isamaa, siis sellest pole järgi jäänud sõnagi. Lubatakse arendada eesti keele õppimise võimalusi ja toetada selle õpetamist, kuid pole ei tähtaegu ega mingeid konkreetseid eesmärke, millal ja kui palju peaks olema eestikeelseid koole. Ainult Kohtla-Järve saab eraldi mainimise, kus lubatakse siiski säilitada eraldi eestikeelne kool.

Kultuuri ja spordi punktides ühtegi uut ega haaravat ideed pole. EKRE ja Isamaa on saanud sisse lubadused toetada kirikuid ja kogudusi ning noortepoliitikas isamaalise kasvatusega tegelevaid organisatsioone. Mida iganes see viimane siis ei tähenda.

Uue võimuliidu lubadustes rahvastiku ja sidusa ühiskonna peatükis torkab loomulikult kõige enam silma otsus viia 2021. aasta kohalike valimiste ajal läbi rahvahääletus, kus küsitakse, kas põhiseadust tuleks täiendada, et määratleda täpsemini abielu mõistet. Koalitsioonipartnerid EKRE ja Isamaa on pidanud vajalikuks kirjutada põhiseadusesse sisse, et abielu saab olla vaid mehe ja naise vahel ning sellele loodetakse kahe aasta pärast saada ka kinnitus rahvalt.

Mis puudutab aga kooseluseadust, siis selle osas säilitatakse praegune olukord. Kõigil, sealhulgas samasoolistel paaridel, on vastuvõetud seaduse kohaselt võimalik oma kooselu seaduslikult registreerida, kuid kuna seaduse rakendusakte pole vastu võetud, siis sisuliselt ei ole see siiski võimalik. Vastavalt valitsusliidu kokkulepetele ei liiguta edasi ei rakendusaktide vastuvõtmisega ega ka kooseluseaduse tühistamisega, mida sooviksid EKRE ja Isamaa. Koalitsioonilepingusse kirjutati partnerite erimeelsused sisse lakoonilise lausega: „koalitsioonierakondadel ei ole ühist seisukohta kooseluseaduse tühistamise ega rakendamise osas.”

Sellega on ilmselt uues valitsuses teema kalevi alla lükatud ning töörahu säilitamise nimel keegi seda torkima ei hakka.

Huvitavamatest ettepanekutest lubab tõenäoline valitsuskoalitsioon luua institutsiooni, mille ülesandeks on soodustada eestlaste siirdumist tagasi välismaalt Eestisse. Institutsiooni ülesandeks saab inimeste ja tervete perede nõustamine, et lihtsustada Eesti eluga taas harjumist ning aidata leida tagasipöördujatel elu- ja töökohta ning lastele koolikohta.

Olulisematest lubadustest tuleb veel välja tuua, et valitsuspartnerid leppisid kokku maksuvaba tulu suurendamise sõltuvalt laste arvust peres. Lisaks tahetakse riigi poolt kindlustada neile üksikvanematele laste elatisraha saamine, kes praegu seda ei saa. Riigikogu juurde plaanitakse luua probleemkomisjon, mis hakkab tegelema rahvastikukriisiga, kuid koalitsioonilepe ei täpsusta, milles täpsemalt seisneb rahvastikuga seonduv kriis ja millised on eesmärgid, mille puhul saab öelda, et kriis on möödas.

Majandusküsimuste all märgib uus valitsus oma koalitsioonileppes, et „peame õigeks struktuurse tasakaalu reeglitest lähtuvat eelarvepoliitikat”. Samas tuleb tähele panna, et kuigi struktuurne tasakaal on eelarve seadusega niikuinii ette nähtud, on Ratase senine valitsus olnud eesmärgi täitmisega jännis. Ka koalitsioonileppesse kirjutatud lause on piisavalt pehme, et anda valitsusele, eriti rahandusminister Martin Helmele, laveerimisruumi.

Viimaste aastate teravaimaks probleemiks tõusnud aktsiiside ja Läti piirikaubanduse küsimusele annab koalitsioonileping vastuse: maksutulud tuleb Eestisse tagasi tuua ja piirikaubandust tuleb ohjeldada. Seda plaanitakse saavutada läbi aktsiiside langetamise. On huvitav, kui palju lubab niigi miinusesse kukkunud riigieelarve vähendada aktsiise alkoholile ja kütusele, et mitte kaotada olemasolevatki tuluallikat ning kui väga on valmis Eesti inimesed loobuma Lätis kaubarallil käimast. Tasakaalupunkti leidmine selles küsimuses saab olema valitsuse ja rahandusministeeriumi jaoks paras peavalu.

Lisaks plaanitakse teha korrektuure inimeste elektriarvetel, sest kindlas kõneviisis on leppes antud lubadus vähendada elektri võrgutasusid ning taastuvenergia tasusid. Samal ajal lubab uus koalitsioon ka igati jätkata Eesti taastuvenergia püüdlusi ja vähendada elektritootmisel põlevkivi osakaalu.

Isa-poja tandemis, siseministrina Mart Helme ning rahandusministrina Martin Helme, saavad EKRE juhid viia ellu oma lubatud poliitkat immigratsiooni ja võõrtööjõu osas. Leppe kohaselt tahetakse täpsemini reguleerida ja kontrollida renditööjõu kasutamist Eestis, mille kaudu käis möödunud aastal Eestis lühiajaliselt tööl kümneid tuhandeid inimesi välisriikidest, tehes tööd peamiselt ehitussektoris. Lisaks lubab koalitsioonilepe eelistada võõrtööjõu asemel, et tagasi tööturule pöörduks rohkem eestlasi. Seda toetab ka varem mainitud tagasipöördumise instituudi loomine. Samuti tahetakse rohkem kaasta neid inimesi, kes praegu on tööturult eemale jäänud.

Ühtlasi lubatakse tõhustada kontrolli illegaalse immigratsiooni üle ning võtta luubi alla need erandid, millega välismaalased Eestisse tööle on saanud, kuid mida kuritarvitatakse.

Muudest olulisematest punktidest: tahetakse lihtsustada nõudeid noorte töötamisel, luua rohkem diplomaatilisi esindusi välismaale ning täpsustada seadustega seda, kuidas töötajad täpselt streikida võivad.

E-riigi osas pole koalitsioonileppes suuri üllatusi. Loomulikult soovitakse jätkata aina enama digitaliseerimise, automatiseerimise ning ühenduste laiendamiste ning kiirendamistega. Huvitavatest punktidest on selles peatükis lubatud luua riigi poolt eesti keele õppe nutirakendus ning arendada seadusandlust isejuhtivate sõidukite kasutuselevõtuks.

Transport ja taristu peatükis antakse vastused suurtele küsimustele: Rail Baltic esialgu jääb töösse, kui Euroopast ikka tuleb nii palju raha, kui sealt lubatud on. Helsingi tunneli uuringutega tuleb jätkata. Neljarealiste maanteede ehitamiseks hakatakse raha otsima. Tasuta ühistransport jääb.

Lisaks kirjutati koalitsioonileppesse sisse toksiline sõna „eriplaneering”, mis tselluloositehasevastastel juba kaugelt kuuldes kõrvus vere kohisema lõi. Nüüd tahetakse eriplaneeringut algatada Saaremaa silla võimaluste kaardistamiseks. Ettenägelikult on uus valitsuskoalitsioon kirjutanud leppesse sisse, et seda tehakse „kohaliku kogukonna arvamust küsides”.

Keskkonna ja energeetika asjus lubatakse samuti palju elementaarset ja juba toimivat. Näiteks antakse lubadus uuendada metsanduse arengukava, kuid seda lubadust saab olema kerge täita, sest see protsess käib juba möödunud aastast.

Koalitsioonipartnerid lubavad, et inimestes hakatakse suurendama motivatsiooni jäätmete sorteerimiseks ning vähendada ühekordse plasti kasutust, kuid pole selge, millise meetodiga seda täpselt saavutada tahetakse. Samuti ei selgitata, kuidas saavutada eesmärk jõuda Euroopa Liidu nõutud tasemeni võtta ringlusesse vähemalt 55% olmejäätmetest või kas seda eesmärki üldse püütakse aastaks 2025 täita.

Energeetikas on ühtlasi sõnastatud paljuski seda, mida vastutustundliku keskkonnakäitumisega riik niikuinii tegema peaks – suurendada taastuvenergia osakaalu nii elektri-, soojuse kui ka kütuste tarbimisel ja vähendada elektritootmise sõltuvust põlevkivist.

Taastuvenergia vaatepunktist on oluline tähele panna, et valitsusliit on pannud koalitsioonileppesse kirja vajaduse leida lahendus probleemidele rohelise energia ja riigikaitse küsimustes. Juba pikemat aega on kaitseministeerium rõhutanud, et radarisüsteemide töö toimimiseks ei saa ehitada tuulikuid igale poole, samal ajal on tuuleparkide arendajad sellele igati vastu võidelnud ning näinud seda riikliku kiusuna.