Eesti noorim elundidoonor oli kaheksakuune
Valdavalt ei ole inimesed selle peale mõelnudki, kas nad pooldavad elundidoonorlust või ei poolda ning miks, rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsiooni koordinaator Anni Küüsvek Delfile.
„Samas võiks igaüks oma otsuse siiski teha ja oma seisukohast kindlasti ka lähedasi teavitada,“ paneb Küüsverk inimesele südamele, sest kui peaks tõesti juhtuma, et inimene sureb ajusurma tagajärjel ning ta sobib elundidoonoriks, siis on tema lähisugulased need, kes selle otsuse peavad tegema.
Doonoriks hakkamine ei mõjuta ravi
Kui inimene on oma eluajal elundidoonorlusest rääkinud ja oma arvamuse avaldatud, siis on lähedastel otsust lihtsam teha. Kindlasti ei mõjuta elundidoonoriks hakkamine kuidagi inimese enda ravi, kinnitas transplatatsiooni koordinaator, lisades, et potentsiaalseks doonoriks saadakse ikka alles pärast surma fikseerimist.
See, kas ja millised elundid siirdamiseks sobivad ja kellele need sobivad, tehakse kindlaks mitmesuguste spetsiifiliste laboratoorsete analüüsidega. Kui inimene ei sobi doonoriks ühelegi neeru, maksa või kopsu ootajale, siis organit ei eemaldata. Kui aga juhtub, et organ on eemaldatud, kuid analüüsi tulemused viibivad või võimalik uue organi saaja on viimaselhetkel operatsioonist loobunud, saadetakse doonororgan mõnda naaberriiki, millega Eestil on leping.
Inimese enda otsust eluajal või lähedaste otsust raskel hetkel võib mõjutada see, kui keegi tunneb mõnda siirdatud patsienti või neeruhaiget, kes saab dialüüsravi. Hemodialüüsis käiakse kolmel päeval nädalas kuni kuus tundi korraga — see on ju nagu poole kohaga töö, tõi Küüsvek näiteks. „Siirdatud neeruga saab aga elada täiesti tavalist elu.“
Elundidoonorid on nii noored kui vanad
Haigused ja surm ei küsi vanusest. Tänavu oli Eesti noorim elundidoonor 8-kuune ja vanim 65-aastane. Siirdamist on vajanud nii 5-aastane kui 78-aastane. Hetkel ootab uut neeru 47 inimest ning uut maksa ootab praegu kaks inimest. Kopsusiirdamise ootelehel hetkel kedagi ei ole, kuid kümmekond inimest võivad lähitulevikus kopsusiirdamist vajada.
2009. aastal tehti neli maksasiirdamist ja ühele Eesti patsiendile siirati uued kopsud. Sel aastal on tehtud 53 neerusiirdamist, neist neli patsienti said uue neeru oma lähisugulaselt, ülejäänud ajusurmas doonoritelt.
Eestis ei ole tehtud mitme erineva organi siirdamist koos, kuid välismaal tehakse seda küll.
Ka paavst propageeris elundidoonorlust
Paavst Johannes Paulus II on öelnud: „Ärge võtke oma organeid taevasse kaasa. Seal teatakse, et neid vajatakse maa peal.” Eestis pole veel ükski avaliku elu tegelane elundidoonorlust propageerinud.
Organeid on maailmas edukalt siiratud alates 1954. aastast, Eestis alates 1968. aastast, mil Tartu Ülikooli Maarjamõisa haiglas siirati esimene neer.
Praegu tehakse Eestis siirdamisi vaid Tartu Ülikooli kliinikumis, sest alates 1. aprillist peab haiglal olema tegevuseks ravimiameti luba ning seadusekohane organite loovutamise järelevalve tehakse tervishoiuameti poolt.
Organitega kaubitsemine on seadusevastane tegevus. Elundite ja kudede loovutamise eest tasu pakkumine ja ainelise kasu saamine on keelatud vastavalt elundite siirdamise seaduse paragrahvile 3 (ainelise kasu keeld) ning karistatav vastavalt Eestis kehtivale seadustikule.
Seadus ütleb, et Eestis võib surnu elundeid ja kudesid siirdamiseks eemaldada ainult siis, kui inimene ise eluajal on selleks andnud nõusoleku VÕI puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks olnud selle vastu. Pärast surma võib potentsiaalse doonori elundite loovutamise eluaegset tahet edastada tema seaduslik esindaja või sugulane.
