Eesti naine on tüüpiline Ida-Euroopa naine. Võrreldes läänlasega sureb ta nooremalt, abiellub nooremalt, sünnitab nooremalt ja oma elutee lõpul veedab pika lesepõlve, sest kõik mehed on ümberringi ära surnud. Sellised on andmed Euroopa statistikaorganisatsiooni Eurostat värskest uuringust, mis võrdleb terve Euroopa meeste ja naiste elu sünnist kuni surmani.

Kõigepealt sündimisest. Nagu igal pool mujalgi, sünnib ka Eestis rohkem poisse kui tüdrukuid ning koos Luksemburgi ja Portugaliga on Eestis poisslaste sündide osakaal suurem kui mujal Euroopas. Esialgu liigub asi edasi suhteliselt tavapärast rada. Poisid ja tüdrukud lähevad kooli. Lugemises ja humanitaaraladel saavad tütarlapsed paremini hakkama, matemaatikas omakorda poisid. Erinevusi muude Euroopa riikidega pole.

Kiiva hakkab asi kiskuma teismeeas. Korraga tabavad Eesti poisse kõikvõimalikud pahed. Umbes 15. eluaastast hakkab ka meeste hulk vähenema. Surmajuhtumite arvult õnnetuste läbi on Eesti noormehed (15–19-aastased) Euroopas teisel kohal (73 surma 100 000 kohta). Meist eespool on ainult Leedu 93 surmaga 100 000 noormehe kohta. Huvitaval kombel juhib Eesti aga Euroopa noorte naiste õnnetussurmade edetabelit (31 surma 100 000 kohta).

Gümnaasiumi lõppedes ja ülikooli astudes lahkneb naiste ja meeste saatus veelgi. Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik mainib, et Ida-Euroopa puhul on nii hariduses kui ka näiteks tööstatistikas endiselt oluliseks mõjutajaks Nõukogude aja pärand.

Kui enamikus Euroopa maades kraadiõppurite hulgas meeste osakaal suureneb, siis koos Balti naabritega kuulub Eesti nende väheste sekka, kellel on juba doktoriõppeski naisi rohkem kui mehi. See tõotab muutust ka praegu veel üsna matsholikus Eesti kõrghariduse ülemises astmes, kus professorid ja doktorid on tavaliselt ikkagi meessoost.

Birute Klaas, Tartu ülikooli õppeprorektor ehk siis Eesti akadeemilise maailma persoon number kaks, kommenteerib arengut: “Praegu hindab OECD naiste ligipääsu haridusele õppijate arvu kaudu ning selles valguses on Eesti näitajad positiivsed. Ma ise pooldaksin aga suuremat tasakaalu, et üliõpilaste hulgas oleks rohkem mehi ja akadeemilistel kohtadel rohkem naisi.”

Lisaks haritusele on Eesti naine ka Euroopa töökaim. Eesti on nimelt Euroopa Liidus ainukene riik, kus töötavate meeste ja töötavate naiste arv on võrdne, teisel kohal on siin Leedu. Kõigis teistes Euroopa riikides on töötavaid mehi rohkem kui naisi. Tõsi, üks põhjus on selles, et Eesti mehed lihtsalt surevad nagu kärbsed ja nii peabki rohkem naisi tööd tegema. Naiste ja meeste eluea pikkuselt (vahe 11,2 aastat) on Eesti Euroopas tagantpoolt teisel kohal. Viimane on jälle Leedu, kus eluea vahe 11,7 aastat.

Meeste ja naiste sissetulek on erinev. Selles osas on Eesti, Soome, Saksamaa, Slovakkia, Suurbritannia ja Küpros sabassörkijad, kus palkade vahe ületab 20 protsenti. Meeste kasuks. Alla 30-aastaste noorte seas on Eesti naiste kahjuks oleva teenistuse poolest aga lausa Euroopa riikidest viimane. Ja erinevused püsivad, muutused väljenduvad komakohtades. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas.

Kõige enam torkab palkadest rääkides silma ametite segregatsioon. On naisteametid, kus üldiselt makstakse vähem, ja meesteametid, kus üldiselt makstakse rohkem. Eurostati uuring näitab, et enamik Euroopa naisi (see kehtib ka Eesti kohta) töötab kuuel teenindussektorisse kuuluval alal: tervishoid, kaubandus, haridus, riigibürokraatia, äriteenindus ja hotellid-restoranid. Müüja, õde, arst ja õpetaja — need on naisteametid.

Eestis on väga tähtsal kohal ka arvuti- ja tarkvarasektor, tervelt 5% alla 40-aastastest meestest töötab selles valdkonnas — see on üks Euroopa kõrgemaid näitajaid. Naiste osa on imepisike, sest nagu öeldakse: patsiga poisid on patsiga poisid. Eesti ühe suurema IT-firma Webmedia juht ja omanik Priit Alamäe toob sellest rääkides esile säärase nüansi: “Tarkvaratööstuses võib väga kiiresti rooste minna.” Alamäe viitab tõsiasjale, et piisab naisterahval lapsepuhkusele minna, kui ta ongi juba tarkvaramaailmas ajast maast.

Eelmisel sügisel koostas Gild Bankers Eesti väärtuslikumate ettevõtete edetabeli. Ainuke tipp-50-sse kuuluv firma, mille eesotsas on naine, on 49. kohal asuv Henkel Makroflex, mida juhib Sirje Aal.

Edetabeli koostamise ajal sai rääkida veel ka Ruth Laatrest ja Rimi kaubandusketist, kuid vahepeal on sealses juhtimises toimunud muudatused. Eurostat kasutab ilmselt mingit teist määratlust, nimelt väidavad nemad, et Eesti 50 suurema ettevõtte seas pole ühtki naisjuhiga eksemplari.

Iseenesest pole suundumus üllatav. Suurfirmade tippude seas on igal pool vähe naisi ja ilma ühegi naisjuhita 50 suuremat ettevõtet on ka Saksamaal, Rootsis, Hollandis, Taanis.

Naisjuhtide koguarvult küünib aga Eesti oma 33,4-protsendise osakaaluga üle Euroopa keskmise (32,6%). Selles arvestuses on Ida-Euroopa riigid üldse tublid. Näiteks on terves Euroopas eraettevõtluse naisjuhtide osakaal suurim Lätis ja Leedus.