Kõik Balti presidendid on olnud “eelmiste aegade“ inimesed, nendib Mihkel Mutt Eesti Päevalehe arvamusveerul. “Ma ei pea silmas üksnes bioloogilist vanust, vaid Aja sleppi, läbitud sotsiaalseid keskkondi (Leedu lühiajaline avantürist Paksas ei tule arvesse). Leedu ja Läti riigipead on pärit eksiilist. Meie oleme selle astme vahele jätnud ja selle üle on mu meelest põhjus uhkust tunda.”

Muti sõnul on Eestil praegu võimalus taas olla esirinnas sellega, et meil tuleks järgmine president juba sootuks teisest põlvkonnast. “Kui me suudaksime säärase endi hulgast “sünnitada”, tähendaks see taas üht väikest märki, et me oleme vahepealsest ajastust üle saamas ja tervenemas.”

Mutt soovib, et tulevane president oleks sündinud ja kasvanud siinsamas meie keskel. Ent kust peaks president tulema?

Ta võiks olla varem poliitikas osalenud inimene, ent enamikul meie sobivas vanuses poliitikutest on koormana küljes oma erakonna mängude märk.

Idablokiriikide esimeste riigijuhtide eeskujul teisitimõtlejaid ja kirjanikke pole meil samuti uueks presidendiks panna. “Praegu ei ole meil dissidente ja kirjanikud kirjutavad raamatuid. Mis me neist teame,” hüüatab Mutt.

Ka ei usu Mutt, et riigikogulased suudaks erimeelsused unustada ja valida üheskoos Eestile võimalikult hea president. “Praktikas järgitakse seda vaid juhul, kui ühiskandidaadina pannakse ette nende erakonna mees või naine. Muidu läheb kõik vanaviisi.”

Tõepoolest, keegi ei saa ühte riiki keelata oma küpseks saamist veel viieks aastaks edasi lükkamast, resümeerib Mutt.

Mis puudutab “lossipidude“ materjalide koordineeritud paiskamist avalikkuse ette, siis Muti sõnul ei saanud see olla juhuslik. Seda näitab juba Rüütli pooldajate elavnemine. “Tekib tõepoolest küsimus: kes siiski need asjad ja mis eesmärgil lekitas?”