Eesti kaotab keskse vaenlasekuju Savisaare

Kust leiab Eesti poliitika uue vaenlase, kellega hirmutades võiks ülejäänud poliitikud oma otsuseid põhjendada, küsib EPL.

Mina ei ole Edgar Savisaare fänn, korrutab Eesti Päevalehe veergudel ajakirjanik, saatejuht ja muusik Mihkel Raud. „Küll olen ma aga mures Eesti poliitilise elu tuleviku pärast, sest viimased 10 aastat on seda püsti hoidnud hirm. Alguses venelaste, hiljem Savisaare ees.”

Nüüd peab Eesti poliitiline establishment oma otsuste põhjendamiseks uusi argumente esitama, nendib Raud. „Karta on, et need argumendid hakkavad olema sama populistlikud kui jutt Savisaarest, kes tuleb kohe, kui lapsed ilusti putru ära ei söö.”

Raua sõnul on ainus reaalne Savisaarega seotud oht viimastel aastatel olnud limukad, keda ninasarvik magnetina enda külge tõmbab. „Oleks naiivne uskuda, et nood tegelased oma kaitsja kiiluvees poliitikast kaovad.”

„Kui Keskerakonna esimees oma karjääri alguses ehk inimeste mõjutamise ja intriigide heegeldamise tehnikat valdaski, siis viimasel ajal on tema poliitilise käsitöö oskus kõvasti roostetanud ja olukorra adekvaatne hindamine valmistab talle järjest enam raskusi,” nendib Raud.

Kust leiab Eesti poliitika uue vaenlase? „Ühest küljest on see keeruline küsimus, teisest on Savisaare pärand ja võtted kirjutatud pea iga poliitilise jõu otsmikule ning järgmise “uue poliitika” märklauaks sobivad nad kõik,” nendib Raud.