Esiteks ei pääse tõsiasjast, et Venemaa on president Vladimir Putini ametiajal tohutult muutunud. Enam-vähem kogu riigi juhtimise on üle võtnud jõustruktuuridest pärinevad tegelased, kelle peaeesmärk on suurvõimu taastamine, mida tahetakse saavutada autoritaarsel, nõukogulikul meetodil, kirjutab Eesti Päevaleht.

Kauaaegne Venemaa poliitikavaatleja ja Balti Vene-uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin näeb just selles põhjust, miks Eesti on Venemaal kehtestatud režiimile saanud niivõrd suureks vaenlaseks.

“Eesti segab Venemaad rahvusvahelisel areenil tugevalt. Esiteks seepärast, et siin on õnnestunud edukalt üles ehitada liberaalne lääne tüüpi riik, mis vastandub täpselt idanaabri võimude poolt soovitud arengumudelile,” selgitab ta, osutades ka sellele, et Venemaal tajutakse ohtu Eesti püüetes jagada oma kogemust postkommunistlikes riikides, nagu Moldova, Gruusia ja Ukraina.

Ühtaegu on Eesti vastandanud end Venemaale, seades kahtluse alla ka Putini režiimi poolt riiki ühendavaks ideoloogiliseks teljeks valitud Teises maailmasõjas saavutatud võidu eri tahud. “Seepärast, mulle tundub, on otsustatud ühelt poolt Eestit rahvusvahelisel areenil diskrediteerida ja teisalt destabiliseerida Eesti sisepoliitilist olukorda. Eesmärk on näidata, et me pole edukad.”

Välisministeeriumi kantsleri Matti Maasika sõnul oleks Eesti-Vene suhetes ideaalne, kui tehtaks rohkem koostööd igapäevaste probleemide lahendamiseks. “Praegu on seda vähem, kui me sooviksime. Näiteks needsamad järjekorrad piiripunktides, aga ka see, et meil pole sõjahaudade lepingut. Meil pole valitsusvahelise komisjoni lepet ja tänu sellele on sõlmimata mitmed majanduslepingud. Suhtlemine saaks ja peaks olema palju tihedam,” leiab Maasikas. “Kahe riigi praegusi suhteid võiks võrrelda meteoroloogiaga, kus ka istutakse ja oodatakse ilma paranemist. Aga siin pole mingit saladust, et see sõltub rohkem Vene poolest.”

Välisminister Urmas Paet nimetab Eesti Vene-temaatikaga seotud olukorda skisofreeniliseks. “Ma arvan, et me peaksime hoidma oma viimase aja liini ehk mitte sattuma kõige peale närvi. Sest realistlikult pole palju asju, mida me saaksime teha, et suhted Venemaaga oleksid paremad,” ütleb ta.