Eesti energeetikasektorit ähvardab inseneride põud: puudu jääb 1000 spetsialisti
Pensionile siirdumise või hõivest lahkumise tõttu vajab järgmise 10 aasta vältel energeetikasektoris asendamist 6100 töötajat ehk 30 protsenti 2010. aastal energeetikasektoris hõivatuist. Kui insenerihariduse omandanute hulk ja/või nende energeetikasektorisse tööle siirdumine järgmise kümne aasta jooksul oluliselt ei muutu, on 10 aasta perspektiivis oodata energeetikaalase kõrgharidusega spetsialistide nappust ning kutseharidusega koolilõpetajate ülejääki sektoris, teatas poliitikauuringute keskus Praxis.
„Kõrgharidusega uusi töötajaid napib ennekõike kaevandamise ja rikastamise erialadel, kus seniste trendide jätkumisel jääb katmata 88 protsenti täiendavast tööjõunõudlusest,“ märgib uuringu üks autoreist Tartu Ülikooli professor Raul Eamets. Andmed näitavad, et kõrgharidusega spetsialistide puudujääki on oodata ka teistel energeetikasektori võtmeerialadel nagu elektroonika ja automaatika, elektrotehnika ja energeetika ning mehaanika.
Uuring toob esile, et energeetikaalast haridust pakkuvate koolide hinnangul piirab tööjõuvajaduse rahuldamist ka erialade madal atraktiivsus, vähene konkurents õppekohtadele ning kõrge õpingute katkestajate hulk. Õpingute katkestamine on sageli seotud eriala keerukusega, kuid ka õppijate tööleasumisega ning suutmatusega tööd ja õpinguid ühildada.
Projekti üldkoordinaatori Raul Eametsa sõnul oleks üks lahendus tekkinud olukorrale kutsehariduse lõpetanute sujuvam suundumine (rakendus)kõrgharidusse, teisalt tuleks kindlasti kasuks ka reaalainete populaarsuse tõstmine gümnaasiumis.
Praxise projektijuhi Katrin Pihor hinnangul on võtmeküsimuseks tööjõuprobleemi lahendamisel koolilõpetajate teadmiste ja oskuste rakendamise võimekus: „Tööturul edukalt toime tulevate inseneride kompetentsid ei piirdu täna enam tehniliste teadmistega. Inseneridelt oodatakse juhtimisoskust, finantsplaneerimist, IT lahenduste tundmist, ettevõtlikkust. Neid teadmisi on kõige otstarbekam omandada praktiliste harjutuste käigus“. Pihor rõhutab, et praktiline töökogemus tuleb tulevasele insenerile kasuks vaid siis, kui ta töötab erialasel tööl, mitte näiteks pitsapoisina. Seega on oluline kõrgkoolide ja ettevõtete koostöö praktiliste kogemuse vahendamisel ja integreerimisel inseneriõppesse.
