Värske küsitluse tulemustest selgub, et lõunanaabrite juures on mineviku romantiseerijaid veel rohkem. Läti elanikest usub 1991. aasta majanduslikku paremusse koguni 58 protsenti, Leedu elanikest aga 46 protsenti.

“Küsimus on minevikunostalgias, selles tundes, et viimase kahekümne aasta jooksul ei ole asjad kõikide jaoks paremaks läinud. /-/ Nooremad inimesed räägivad siin tegelikult müütide põhjal, mitte enda kogemusest, ja vanemad inimesed selle kena mälestuse põhjal, kuidas noorest peast oli rohi rohelisem — mis on väga üldinimlik,” kommenteerib Eesti inimarengu aruande jaoks läbi viidud EMOR-i küsitluse tulemusi aruande peatoimetaja Marju Lauristin.

“See hinnang 20 aasta jooksul saavutatule on mingis mõttes ikkagi realistlik, sest kui me vaatame seda Euroopa keskmist, kuhu me peaksime jõudma, siis on see kõikide jaoks ikkagi veel kaugel,” lisab Lauristin.

Oma pere praegust majanduslikku olukorda peab heaks 30 protsenti Eesti, 11 protsenti Läti ja 24 protsenti Leedu elanikest, halvaks aga vastavalt 25, 40 ja 27 protsenti. Pea pool iga riigi elanikest hindab oma olukorda rahuldavaks.

“Need [olukorda rahuldavaks pidavad] on inimesed, kes jäävad keskpunkti, kust väga kerge on kukkuda allapoole, aga kust tõsta on üsna raske,” märgib Lauristin.

Oma üldist elukvaliteeti hinnates jagunevad Eesti elanikud üsna selgelt kahte suuremasse ja ühte väiksemasse gruppi. Ligikaudu 40 protsenti eestimaalastest peab oma elu heaks, teine 40 keskmiseks ja vaid 20 protsenti halvaks. Vahe lõunanaabritega on siingi märgatav: Lätis-Leedus hindab oma elu heaks vaid neljandik vastanutest.

“Hinnang elukvaliteedile ei tähenda ainult majanduslikku heaolu, vaid ka vaimset heaolu, teatud stabiilsustunnet, suhteid keskkonnaga, teatud üldist kliimat ühiskonnas,” rõhutab Marju Lauristin selle küsimuse tulemusi kommenteerides.