Minul kui inseneril oli pilt selge juba nädal pärast Estonia põhjaminekut. Kõik on loogiline, füüsikaseaduste järgi. Laev sõitis vööriga vastu lainet. Visiiri kinnitus oli nõrk, see murdus,” ütles laevaehitusinsener ja tehnikakandidaat Heino Levald Maalehele.

Levaldi sõnul olnuks kõige õigem lahendus Estonia vrakk betooniga katta, kuna sel juhul oleks komisjoni lõpparuanne kui kõige objektiivsem tõde pinnale jäänud.

“Kui vrakk oleks betooniga kaetud, poleks Bemis oma bluffidega välja tulnud,” sõnas Levald. “Kirjutasin juba enne Bemise sukeldumist, et kui ta plahvatusest tekkinud auku otsima läheb, siis ta selle ka leiab.”

Laevainseneri sõnul ei saa keegi ei saa kontrollida, mida Bemis vrakilt leidis — et leida kuue aasta vanustelt rauatükkidelt selgeid plahvatuse jälgi, peab olema üsna kõva fantaasia. “Kes ütleb, et tema ekspertiisi antud rauatükid on pärit Estonialt? Visiir on Turu sadamakail. Ta võiks ju selle küljest proovi võtta.”

Levaldi sõnul ei uskunud ta, et Bemis Estonia vrakilt midagi leiab. “Kui sealt midagi leida oli, siis on see ammu ära viidud.”

Lõhkeainet polnud laeva visiiri lahtiminekuks Levaldi sõnul vaja. Lukk oli nii nõrk, et läks ise katki. Estonia visiiri kinnitus oli arvutuste järgi viis kuni kümme korda nõutavast nõrgem.

Ta lisas, et tehniliselt pidid Estonia eest hoolt kandma rootslased, kuna avameresõidu pabereid pikendas Rootsi meresõidu administratsioon ja sertifitseerimisbüroo Bureau Veritas.

Levaldi sõnul läks Estoniale valed paberid andndud ametnike süül merele laev, mis ei oleks tohtinud seal sõita.

“Laeval peab olema ka käsiraamat, kust vaatad, et kui see või too ruum on vett täis, jääb laev nii ja nii kauaks vee peale,” lisas Levald. Estonial oli selline juhend küll olemas, seal olid kirjas kõik variandid. Välja arvatud üks — mille pärast ta põhja läks.”

Levaldi hinnangul oli Estonia meresõidukõlblikkuselt rannasõidulaev ja ei vastanud avamerenõuetele.