Tänane evangeeliumi kirjakoht kirikukalendris on evangelist Johannese jutustus abielu rikkumiselt tabatud naisest, kes tuuakse Jeesuse ette. Johannese sõnul toovad variserid naise Jeesuse juurde Teda proovile pannes. "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" (Jh 8:7). Need sõnad on Jeesuse vastus variseridele.

Eilse vikerkaarevärvilise meeleavalduse kohta Tallinna vanalinnas küsiti mõnelt poolt ka minu arvamust. Eeldati, et ütlen midagi hukkamõistvat, nagu oodati karme sõnu abielurikkuja naise kohta Jeesuselt. Ütlesin, et seni kuni Suurel Reedel võivad kristlased vabalt kõndida ristirännakul meenutades Jeesuse kannatusi ning tuletada meelde meie kõigi pattu ja süüd, ei saa ma taunida kui samal kombel oma patu ja süüga astub avalikkuse ette samasooliste kogukond.

Meid seob ühiskonnas üsna palju sarnast: me oleme ühtviisi vähemusgrupp, kellele on oluline, et meid ei sildistataks, ei pilgataks ega naeruvääristataks. Me vajame teinekord julgustustamist, et tulla "kapist välja" kodus, töökohas ja sõprade-tuttavate hulgas.

Mõnel avalikul üritusel tuleb loota politsei kaitsele, et mõni radikaal ei pilluks kividega, ei sõimaks ega lärmaks. Aeg-ajalt tuleb tõdeda, et mõni ajaleht on lasknud trükki kellegi arvamuse, mis on täis räiget viha meie grupi vastu ning tuleb leppida ka sellega, et võid olla naerualuseks mõnes anekdoodis või följetonis. Ka kipuvad mõned poliitikud tegema kohatuid märkusi meie vähemusgrupi eluviiside või tõekspidamiste aadressil või peavad seda tänapäevase teadusliku maailmakäsitluse vastaseks. Kommentaatorid on siis usinad oma sallimatust anonüümselt jagama ja kaasa haukuma. Selline on ükskord juba vähemuste igapäevaelu! Oleme patused Jumala ees ja vajame Tema armu ning võime loota, et ka iga teine eksinud ja patune ligimene on meie vastu heatahtlik.

Probleem tekib aga siis, kui ligimene ei arva ennast patuste hulka ning eristab ennast variseri kombel kui õiget, puhast ja eksimatut kõigist teistest "roojastest" ning võtab endale õiguse patuse peale näpuga näidata ja kiviga visata.

Ka Jeesus annab loa kividega pildumiseks, kui ta ütleb: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" (Jh 8:7). Mina ei julge kivi haarata... Suurel Reedel risti järel kõndides ja Jeesuse ristisurmale mõeldes tunnen alati, et olen juba korra kive haaranud ja koos paljude teistega hüüdnud: "Löö risti! Löö risti!". Minu süü ja patt viis ka Jeesuse ristile.

Loomulikult tean, milline on õige ning Jumalale meelepärane elu ning ei väsi sellest kõnelemast või seda kuulutamast, kuid ei taha saada kellegi üle vahetuks kohtumõistjaks. Mul ei ole selleks ka õigust. Las Jumal mõistab oma Sõna alusel minule kui Suurel Reedel patuprotsessioonil marssijale õigust ja kohut, nagu ka eilsel patuprotsessioonil kõndijaile õigust ja kohut. Las mõistab Jumal õigust ja kohut ka kõigi nende üle, kes ühel või teisel puhul marssijatele sõimusõnu järele hõikavad või meid vähemustena sõnavabaduse varjus naeruvääristavad.

Mina saan endale peeglist vastu vaadates, samuti ka kõigile teistele patustele meelde tuletada Jeesuse sõnu abielurikkujale naisele: "Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!" (Jh 8:11) Kas sellele järgneb meeleparandus või eneseõigustus jääb inimese ja Jumala teada, nagu ka see, kas abielurikkuja naine parandas meelt või mitte. Jeesus lasi tal minna...