Sissejuhatus
Järjekordne Issanda aasta hakkab lõppema. Kindlasti on selles olnud palju, mida enesega ühes võtta ka järgnevasse aastasse. On asju, mida võime meenutada rõõmuga südames, on ka selliseid, mis jäävad kripeldama või muudavad meele mõruks. Tihti arvame, et oleme ise teinud kõik selleks, et rõõmsaid hetki ja ilusat oleks rohkem – ainult teised on need, kes on suutnud mõne kauni asja ära rikkuda. Teinekord on aga peeglisse vaatamisest kasu, et näha ennast selliselt, nagu näevad kõrvalseisjad. Aastalõpp on selline tagasi ja peeglisse vaatamise aeg.
Jõulustseen pagulastega
Advendiaja juurde kuulub jõulustseeni kujutamine kirikutes, linnaväljakutel, postkaartidel ja poeakendel. Keegi on kunagi teravmeelselt tõdenud, et kui kõrvaldada jõulustseenist kõik juudid, araablased ja põgenikud, jääksid pildile ainult loomad. See tähelepanek juhatab meid otse eelmise nädala kõige palavama teema juurde, milleks oli ÜRO rändedokument. Samal esmaspäeval, kui riigikogu seda küsimust Toompeal keevaliselt arutas, pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku parlament ehk kirikukogu Tallinnas oma istungjärku. Avajumalateenistuse jutluses sõnastasin kirikujuhina kiriku seisukoha selles küsimuses nõnda: „Meie ülesanne kirikuna ja ristiinimestena on näha poliitika ning kõikide paktide ja lepingute taga inimest – ligimest, kes vajab abi. Ligimese tasandile asudes peame abivajajas ära tundma Kristuse enda. See ei tähenda üht poolt valides massiimmigratsiooni toetamist ega teist poolt valides abivajajate selekteerimist nende usu või rahvuse alusel. Me peame olema Kristuse poolel.“
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on oma tollase eksiilkiriku kaudu 1947. aastal asutatud Luterliku Maailmaliidu asutajaliige. Täna kuulub sellesse maailma luterlasi ühendavasse osaduskonda 148 luteri kirikut 99 riigist enam kui 75,5 miljoni liikmega. Luterlik Maailmaliit asutati pärast II maailmasõda eesmärgiga aidata lahendada ootamatult Euroopas tekkinud põgenikekriisi, mis puudutas ka umbes 70 000 eesti põgenikku. 1947. aastal oli üks kuuest põgenikust maailmas luterlane. Nõnda on põgenike küsimus luterlastele tänini väga hingelähedane. Kuigi sellest Kodu-Eestis vähe räägitakse, oli just Luterlik Maailmaliit see organisatsioon, kes aitas pärast sõda Euroopa põgenikelaagritest maailma turvalistesse riikidesse – sealhulgas Kanadasse, Ameerikasse, Austraaliasse – ümber paigutada kümneid tuhandeid eesti pagulasi ning leida neil esmane töö ja kodu. Luterlik Maailmaliit on tänaseni ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile (ingl UNHCR) üheks suurimaks partneriks, aidates iga-aastaselt teenida erineval viisil 2,3 miljonit inimest põgenikelaagrites Lõuna-Sudaanis, Burundis, Põhja-Iraagis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kamerunis, Süürias ja Jeruusalemmas. See kontekst on oluline, et näidata, milline on see pere, kuhu kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Eile anti Brüsselis Euroopa Parlamendi esimesele asepresidendile Mairead McGuinness’ile üle Euroopa kirikute rändekomisjoni ja Euroopa Kirikute Konverentsi koostöös valminud jõulupöördumine, milles kutsutakse Euroopa riike ja rahvaid, poliitilisi juhte ja kirikuid üles mitte muutuma teiste kannatuste suhtes ükskõikseks, vaid selle asemel pidama kalliks abi vajavate inimeste väärikust ning mõistma, et külalislahkus võõraste suhtes on osa meie kristlikust ja euroopalikust pärandist. Selle pöördumise on omalt poolt heaks kiitnud üle 30 Euroopa kirikute ja oikumeeniliste kogude juhid, teiste seas ka Eesti Apostlik-õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus ja mina Luterliku Maailmaliidu asepresidendi ja