Edgar Savisaar: igaühel on õigus tulla ja minna, sest loodus tühja kohta ei salli
Miks te tahate lahti saada Keskerakonna siseopositsiooni kuuluvatest inimestest, kes siiani on erakonnale palju hääli toonud? Nagu te Keskerakonna juhatuses esmaspäeval peetud kõnes juuresolijate sõnul ütlesite: „Teil (opositsionääridel) ei ole mõtet siin olla, teie (Savisaare) võim on üle kõige ning te ei kavatse mitte mingeid järeleandmisi mitte üheski kohas teha.
See on nii rumal lause, et ma isegi ei kujuta ette, kes Teile seda kõrva sosistas. Mina igatahes midagi niisugust öelnud ei ole.
Kes võiks Keskerakonnast veel lahkumas olla?
Igal inimesel on õigus tulla ja õigus minna. Eile võtsime vastu 140 uut liiget Keskerakonda, loodus tühja kohta ei salli.
Tean lahkujatest vaid Ain Seppikut, kes on sellest meediale teada andnud, kuigi ka tema vaikib sellest, mis aastal või mis kuul ta ära tahab minna. Lugesin Seppiku kinnitust, et tema kui endine siseminister ja politseijuht mind ei kartvat. Naeruväärne! Miks peakski ta kartma inimest, kes tegi temast nii politseijuhi kui ka siseministri?
Kuidas saab Keskerakonda veel nimetada demokraatlikuks erakonnaks või võibki ausalt välja öelda: tegu on Edgar Savisaare autoritaarse valitsemise all oleva erakonnaga, kes riigis nähtavas tulevikus võimule ei saa?
Alustan tagumisest otsast. Ma ei tea, mis on Teie jaoks „nähtav“ ja mis on „tulevik“? Ma tean seda, et oleme kolm koosseisu olnud võimul Tallinnas, Eesti pealinnas, kus luuakse suurem osa rahvuslikust koguproduktist. Tallinn on Eestis ainus suur linn, mis kasvab. Mis saab aga tulevikus, seda otsustatakse demokraatlikus riigis ikkagi valimistel.
Kui demokraatlikkust mõõta selle järgi, kas erakonnast on keegi välja arvatud, siis mina ei tea Eestis ühtegi erakonda ja tõenäoliselt ei ole selliseid ka terves maailmas, kus seda poleks juhtunud. Loomulikult on Keskerakond demokraatlik erakond. Demokraatlikkust näitab ka juhatuses toimunud hääletuse tulemus, see ongi üks tõendus demokraatiast.
Kalle Laanet tõi pooled Keskerakonna hääled Lääne-Eesti valimisringkonnas. Kas te ei karda, et Laaneti väljaviskamisega kaob Keskerakond Lääne-Eestis täiesti pildilt?
Mina küll ei usu, et need hääled temaga kaasa lähevad. Sest näiteks Kuressaares, tema kodulinnas, kus Laanetit kõige rohkem tuntakse, ta Keskerakonda võimule ei suutnud viia, kuigi pingutas mitmed valimised järjest.
Kas te ei karda, et te pärandate oma järeltulijale marginaliseerunud erakonna, mille toetajateks on ülekaalukalt venekeelsed inimesed?
Täna on Keskerakonna toetajatest ca pooled eesti ja pooled vene keelt rääkivad inimesed. Seejuures eestlastest toetajaid on meil rohkem kui IRLil valijaid kokku. Mina ei arva, et IRL oleks siiski marginaliseerunud.
Mis aga puutub nn venekeelsetesse valijatesse, siis näeme, kuidas selles suunas pingutavad üksteise võidu nii sotsiaaldemokraadid kui ka Reformierakond. Kui nad seal peaksid edu saavutama, siis ma soovin neile ainult õnne, ja ma kindlasti ei arva, et vene valijate osakaalu suurendamine neid erakondi kuidagi marginaliseeriks. Hoopis vastupidi, see oleks Eesti arengule eluliselt oluline.
40% Keskerakonna kongressil Jüri Ratasele kui teie vastaskandidaadile antud hääled olid muljetavaldavad. Sama muljetavaldavad olid ka esmaspäeval juhatuses Kalle Laaneti toetuseks antud viis häält ning kaks erapooletut häält (kokku 43%). Tunnete ja kardate, et teie positsioon kõigub ning ilma kritiseerijate väljaheitmiseta võite hoopis ise erakonnajuhi kohast ilma jääda?
Mul on konkurente olnud peaaegu igal parteikongressil. Seda erinevalt teistest suurtest parteidest, kes üldjuhul rohkem kui ühe kandidaadi pole suutnud üles panna. Kadunud Peeter Kreitzberg sai minu vastaskandidaadina üle 30% häältest, mis ei jäänudki suurt maha Jüri Ratase häältesaagist.
Mis puutub aga opositsiooni ja koalitsiooni jõuvahekorda, siis näiteks Andrus Ansipi koalitsiooni reiting jääb juba teist kuud järjest selgelt alla opositsiooni reitingule. Ansipi positsioon tõesti kõigub, sest tema toetajad on jäänud vaid aasta pärast valimisi vähemusse.
Kui see aeg kunagi tuleb, siis keda näete oma järeltulijana?
Kui see aeg tuleb, siis kedagi kindlasti näen.
Millal te Jüri Ratasega viimati kohtusite ja sisuliselt erakonna tulevikku arutasite? Kui pikk oli teie viimane kohtumine ja millal?
Kohtusime suhteliselt hiljuti, rääkisime võrdlemisi pikalt ja vägagi sisuliselt.
2004. aastal süüdistasid toonased siseopositsionäärid Tõnisson, Mikser, Kreitzberg ja teised erakonna juhti ehk teid selles, et te tõrjute juhtimisest neid, kes teid kritiseerivad. Nüüd on näiteks Riisalu sama öelnud; Laanetist, Vakrast ja Seppikust rääkimata. Kriitikast hoolimata aga ajavad või ajasid nad parlamendis ja avalikkuses Keskerakonna asja, toetavad oma tegevustega jõuliselt erakonna poliitikat. Miks on nad tundnud end siis tõrjutuna?
Kahel kongressil on minuga esimehe kohale konkureerinud Kalev Kallo. Ma küll ei tea, et pärast seda oleks tema käsi erakonnas kuidagi kehvemini käinud.
Teie võibolla oskate nimetada veel mõne teema peale Savisaare kukutamise, millega Laanet oma poliitilises tegevuses on viimasel aastal avalikkuses silma paistnud. Mina ei oska.
Ka Kadri Simson, üks teie pikaaegsetest toetajatest, ütles enne juhatust välja, et ei näe põhjust, miks peaks Laanet erakonnast lahkuma. Milline on nüüd Kadri poliitiline tulevik?
Mul ei ole Kadrile mitte midagi ette heita. Ka mitte teistele, kes olid erapooletud või hääletasid teisiti kui mina. Selline ongi demokraatliku erakonna demokraatlik juhatus.
Rahvas on erinevatel meeleavaldustel väljendanud oma rahulolematust praeguse valitsuskoalitsiooniga. Alternatiivi pole opositsioonil aga pakkuda, eriti nüüd kui Keskerakonna fraktsioonist hakkab tõenäoliselt rohkem kui üks inimene lahkuma. Milliste hoobadega on Keskerakonnal nüüd võimalik valitsuse poliitikat kõigutama hakata, kui inimesed järjest lahkuvad?
Muidugi vajab Ansipi poliitika alternatiivi. Riik tuleb pöörata näoga inimese poole läbi astmelise tulumaksu, tasakaalustatud regionaalarengu ja teiste euroopalike poliitikatega, mis on alternatiiviks Ansipi äärmus-parempoolsusele. Keskerakonnast välja arvatud Kalle Laanet ei paistnud erakonna sees ega avalikkuses küll silma Ansipi valitsusele alternatiivi otsimisega, pigem kumas välja soov praegust valitsuspoliitikat Keskerakonna toel jätkata.
Millist koostöövõimalust näete tulevikus sotsiaaldemokraatliku erakonnaga, mida juhib ju samuti üks 2004. aastal siseopositsionäärina lahkunud keskerakondlane Sven Mikser? On see võimalik, et kui mõni lahkujatest asub sotside ridadesse (nagu juhtus eelmisel korral), et koostöö oleks riigikogus sellest hoolimata võimalik?
Me oleme väga rahul sellega, et meil on õnnestunud kanda olulist rolli sotsiaaldemokraatliku partei palgejoonte kujundamisel. Teeme nendega koostööd mitmetes omavalitsustes. Ka Tallinnas kahtlustavad parempoolsed parteid, nagu oleks meil sotsidega lubamatult lähedased suhted. Oleme nende ideedest varemgi kinni haaranud ja neid ka teostanud, kui sotsid ise pole sellega hakkama saanud. Tasuta ühistranspordi idee pärineb ju sotside valimiskampaania pagasist. Sama on ka Tallinna Televisiooniga, mille me lõime nendega koostöös. Kui sotsidel on veel mõni hea mõte, siis toogu aga lagedale – teeme ära!
Mis on täpselt selleks põhjuseks, et tasuta ühistranspordiga just nüüd välja tulite?
Kestev majanduskriis on piiranud suure osa inimeste liikumisvõimalusi. Samas on talumatult suureks kasvanud autostumine Tallinnas. Liikumine on tänapäeval väga kallis lõbu, auto ülalpidamine, paisuv teedeehitus jne, autod koormavad meie kõigi rahakotti sadu kordi rohkem kui läheb maksma tasuta ühistransport linna eelarvest. Seetõttu oligi vaja see samm teha. Rahvahääletus näitab, kas me oleme kitsarinnalised või suudame elu vaadata avarama pilguga. Võidavad ju lõppkokkuvõttes kõik. Inimesed saavad rohkem ja tasuta liikuda, õhk saab puhtamaks ja autosid liigub teedel ehk veidi vähem. Nii kirjutab Pealinn ja mina arvan sama moodi.
Kuidas pidada eetiliseks linnavalitsuse varjamatut propagandat hääletada nn tasuta ühistranspordi poolt? Esiteks pole inimestele poole sõnagagi selgitatud, millest tuleb sellise lahenduse kasuks loobuda (raha peab ju tulema millegi arvelt) ning teiseks, mis rahvaküsitlusega saab tegu olla, kui massiivne propaganda ütleb „tulge toetage meid“? Kui tahta seda küsitlust vähegi legitimiseerida, peaks küsima inimeste arvamust ja seda ka linnavõimu retoorikas.
Ma ei tea kust tuli see jutt, nagu poleks teada, kuidas tasuta ühistransporti finantseeritakse. Esimesel linnavalitsuse pressikonverentsil, kus ma sellest ideest rääkisin, andsin ka põhjaliku ülevaate sellest, mille arvel vahendid leitakse. Kõik tundus olevat nii selge, et minu meenutust mööda ei olnud ajakirjanikel selle kohta ühtegi küsimust. Isegi mitte Delfil või Päevalehel!
Mis puutub varjamatusse vastupropagandasse, siis seda tehakse mainstream-meedias küll hoolikalt, aga minu meelest inimesed ei usu nii kergekaalulist juttu.
Jah, linnameedia on tasuta ühistranspordi küsimusse suhtunud vähemalt positiivse neutraliteediga, et mitte öelda rohkem. Lõpuks otsustavad ju ikkagi tallinlased ise, kas nad soovivad transpordis põhimõtteliselt uut lahendust või tahavad autorahva rõõmuks vanaviisi edasi lasta. Mina loodan, et linlased on uuenduste poolt.
Lasnamäe lasteaiaõnnetuse valguses lubas linn lasteaedade arendamise oma prioriteediks võtta. Nüüdseks on prioriteet tähendanud seda, et piskut anti küll linnaeelarvest juurde, kuid samas tõsteti lasteaia kohatasu kolmandiku võrra. Seda olukorras, kus lasteaiakohti on ikka puudu ja vanemad on sundseisus – maksa või hoia last kodus. Kas see ongi hoolimine?
Lasteaiad olid, on ja jäävad keskerakondliku linnavalitsuse prioriteediks. Meie lasteaiaõpetajate palgad on kõrgemad ja kohatasud madalamad kui enamikus mittekeskerakondlikes omavalitsustes. Mõni aeg tagasi nõudsid Tartu pedagoogid, et nende palk oleks sama kõrgel kui kolleegidel Talllinnas. Meie tegevus ongi hoolimine lasteaednikest ja õpetajatest.
