Doonoriveres oli HI-viirus

Põhja-Eesti verekeskus avastas hiljuti regulaarselt verd andmas käinud doonori verest HI-viiruse, kuid arstide kinnitusel olid doonori varasemad vereproovid puhtad.

HIV-positiivset verd on Eesti vereteenistus alates 1994. aastast avastanud kuus korda, kõik vereannused olid pärit esmakordsetelt doonoritelt, ütles SL Õhtulehele Põhja-Eesti verekeskuse direktori kohusetäitja Tatjana Plahhova.

Viimase, seitsmenda juhtumi, teeb erakordseks asjaolu, et too inimene on andnud verd regulaarselt — viimati umbes kuus kuud tagasi. Siiski selgitas vereproovi arhiivinäidise uuring, et siis antud doonorveri oli puhas. Sestap polnud tarvis ka üles otsida inimesi, kes said tollest doonoriverest valmistatud preparaate. Halvima stsenaariumi puhul oleks seda kindlasti tehtud.

Eesti vereteenistus otsib igast võetud veredoosist aidsi, kollatõbe ja süüfilist. Enne 450milliliitrise, ainult korra kasutatava plastkoti täitmist siristatakse 15-20 milliliitrit doonoriverd neiks analüüsideks katseklaasidesse. Nagu enamikus riikides, otsitakse ka Eestis HIV-analüüsil verest viiruse vastu võitlevaid antikehi. Nende tekkeks võib aga kuluda 3-4 kuud ja selle aja jooksul ei suudeta viirusekandja verd kahtlustada.

“On olemas ka RNA-uuring, mis otsib viirust ennast, kuid see on kallim, analüüs maksab vastavalt 80 ja 830 krooni. “Selle aastani oli elu päris rahulik. Kuid praegu Eestis plahvatuslikult leviva HIV-epideemia tõttu peame tõsiselt mõtlema sellele, et viia sisse kohustuslik RNA-kontroll, nagu seda tehti Saksamaal.”

Samas tõstaks see verepreparaatide hinda. Haigekassast saadava rahaga selle kauba eest maksvad haiglad on aga praegugi verekeskusele juba miljon krooni võlgu. Veri jääb tahes-tahtmata ohtlikuks “Sajaprotsendilist garantiid ei anna ükski testsüsteem,” tunnistab doktor Plahhova, et kahe nädala pikkune auk jääb nakatumise ja selle võimaliku avastamise vahele ka RNA-testi tehes.

Seepärast täidab doonor iga kord ankeedi, kus annab vastuse 21 erineva riski kohta — suguelu aktiivsusest nõelravi ja tätoveerimiseni välja. “Vereteenistuses on oluline osata kahel korral väga konkreetselt “ei” öelda,” rõhutas Plahhova. “Esimene kord siis, kui doonori suhtes tekib vähimgi kahtlus. Ja teine kord, kui patsienti on vähimgi võimalus ravida ilma vere või selle komponentide ülekandeta.”

Eesti doonorite verest on leitud 7 HIV-, 67 B-hepatiidi-, 213 C-hepatiidi- ja 35 süüfilisejuhtu, siiski pole saastatud veri patsientideni jõudnud ühelgi korral.