Minu hinnangul on Eestile lähitulevikus optimaalne kolm suurt haiglat, mis võtavad ka vastutuse kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavuse eest kogu Eestis.

Lisaks jääb oma oluline roll paarile maakondlikule haiglale, näiteks Pärnu ja Ida-Viru haiglale. TÜKi, PERHi ja Lastehaigla ühinemine nende juhtide väljapakutud kujul Eesti tervishoiule küll kasuks ei tule.

Näiteks on seni vastuseta küsimus, mis roll jääb tulevikus Haigekassale, kui üle 50% eriarstiabi rahast läheb ühele juriidilisele isikule, kes siis seda organisatsiooni sees jaotama hakkab.

Selle plaani taga paistab hirm uue Tallinna Haigla tekkimise ees ning sellest kasvav konkurents Tallinnas ja Põhja-Eestis, mitte mure tervishoiuteenuse kvaliteedi pärast.

Jätkuvalt räägitakse Eestis haiglate võrgustumise nime all kahest üleriigilisest kompetentsikeskusest – Tartu Ülikooli Kliinikumist ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.

Kui peamise kompetentsi määravad kogenud arstid oma meeskondadega, mitte uhke aparatuur, siis Eestis kahest erialasest kompetentsikeskusest rääkida on ammu vale.

Praegu võrgustab Tartu Ülikooli Kliinikum Lõuna-Eestis ligi 450 000 inimest, PERH Põhja-Eestis ligi 850 000 inimest. Rahalistelt tegevusmahtudelt on PERH küll sama suur kui kliinikum, ravijuhtude arvu poolest aga kliinikumist ligi kolmandiku väiksem.

Seega on meil Põhja-Eestis 850 000 inimese kohta üks kompetentsikeskus, kes teenindab ligi kolmandiku võrra vähem patsiente kui Lõuna-Eestis TÜK. Midagi nagu ei klapi...

Lihtsalt seni on mööda vaadatud tõsiasjast, et Tallinnas ja Põhja-Eestis on Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) ja Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTK) kahepeale kokku võetuna oma mahtudelt ammu PERHist möödunud.

Tallinna linna loogiline plaan ühendada ITK ja LTK loob lõpuks olukorra, kus uuest Tallinna haiglast ei saa riik enam niisama mööda vaadata, nagu seni aastakümneid on tehtud.

Tekkival Eesti suurimal haiglal on tugev potentsiaal pakkuda parimat raviteenust nii Tallinnas kui ka mujal Põhja-Eestis ning eks see paneb seni eristaatust nautinud haiglaid muretsema.

Oluline on lisada, et senine suurhaiglate võrgustumine, mis näeb välja pigem kui kontsernistumine, ju ravijärjekordi lühendanud ei ole. Ning vaadates, mis toimub praegu Valgas ja Põlvas, siis arenguruumi on ka inimeste jaoks sobiva ja arusaadava tervishoiuteenuse pakkumisel. Enne superhaigla moodustamist ja maailma vallutamist peaks ikka oma kodu ilusti korda tegema.

Minu arvates sobib Eestile, kui Tallinnasse tekib kaks suurhaiglat-kompetentsikeskust, mis mitmetes spetsiifilistes valdkondades üksteist täiendavad ning samas ei laseks teisel laisaks ega mugavaks muutuda.

Peamine küsimus on Eesti jaoks arstide ja teiste tervishoiuspetsialistide tulevik. Kui meil on eri valdkondades ainult üks tipptasemel meeskond, siis mis arenguvõimalust on Tallinnas noortele arstidele?

Kui nad Tallinna suurhaiglas sobivat kõrgtasemelist erialast tööd ei leia, on ainus mõistlik lahendus laevapilet Soome või Rootsi. Kahe suurhaigla puhul on see risk oluliselt väiksem.

On huvitav, et haiglajuhid pakkusid uue suurhaigla loomise ajaks aasta 2025 – see on täpselt sama aasta, mil valmib plaanide kohaselt ka Tallinna Haigla.

Kui haiglajuhid tõesti südamest sooviksid uue superhaigla moodustamist, siis saaks selle ju 2–3 aastaga kindlasti tehtud, mitte ei peaks plaanima seda protsessi seitsme aasta pikkuseks.

Haigekassa ja Sotsiaalministeerium peaksid haiglajuhtide plaani rahulikult analüüsima ning mõtlema, kas Eestile on parem üks sisuliselt monopoolses seisus superhaigla või hoopis kolm tugevat haiglat, kes suudavad koostöös maakonnahaiglatega tagada tugeva ja ühtlase ravikvaliteedi kogu Eestis.