Direktor agressiivsest ja endale viga teinud poisist: selliseid juhtumeid tuleb Eesti koolides igapäevaselt ette

 (118)
Direktor agressiivsest ja endale viga teinud poisist: selliseid juhtumeid tuleb Eesti koolides igapäevaselt ette
Foto: Ilmar Saabas

Möödunud nädala lõpus šokeeris avalikkust uudis Tallinna gümnaasiumis õppivast viiendikust, kelle probleemne käitumine kulmineerus iseenda noaga vigastamisega ning teise korruse aknast välja hüppamisega. Kooli direktor Imbi Viisma täpsustab, et probleemne viiendik käis igapäevaselt teiste õpilastega samas koolis, kuid õppis väikeklassis, mitte tavaklassis. Praegu on laps individuaalõppes. Probleem on koolides aga palju ulatuslikum.

Lastevanemate sõnul oli probleem koolis kestnud paar nädalat ning juhtkonna poolt tulnud infot oli vähe. Nii kartsid lapsed agressiivse kaasõpilase pärast koolis käia ning lastevanemad olid veendunud, et kõik sai alguse Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ja Tallinna Sikupilli Keskkooli liitmisest tänavu sügisel: ühendamise tulemusel õpivad tavakoolis teiste laste keskel ka need, kellel käitumises probleeme esineb.

Pilt on illustratiivne Foto: Ester Vaitmaa
Seotud lood:

Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasiumi direktor Imbi Viisma selgitas Delfile antud intervjuus, mis on koolis toimumas ning missuguseid lahendusi näeb ta suurema probleemi lahendamiseks.

Möödunud nädalal sai suurt tähelepanu uudis Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasiumi viienda klassi õpilase agressiivsest käitumisest. Kuidas on võimalik, et ühes koolis niisugune olukord tekkida võis?

Selliselt kajastatud sündmust, nagu meedia juhtumit kirjeldas, pole aset leidnud ja tegemist on informatsiooni pahatahtliku moonutamisega. Siinjuures tahan rõhutada, et õpilane õppis väikeklassis, mitte tavaklassis. Eestis hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduses lähtutakse kaasava hariduse põhimõttest, mille kohaselt õpivad hariduslike erivajadustega õpilased üldjuhul elukohajärgses tavakoolis.

Mainisite, et tegemist tegemist on informatsiooni pahatahtliku moonutamisega. Mis tegelikult siis juhtus?

Õpetaja palus ühe eseme ära anda, mille peale laps ärritus. Õpetaja võttis selle eseme ära ning see ärritas last veegi enam ning ta hakkas endale ise viga tegema - seepeale kutsuti lapse turvalisuse tagamiseks kohale kiirabi. Alaealise puhul tuleb koos kiirabiga ka politsei kaasa, samuti informeeriti lapse ema. Mingeid kehavigastusi ega löömist ei olnud, lihtsalt laps ärritus.

Räägiti, et viienda klassi õpilane peksis ka õpetajaid. Palun täpsustage, kas tegemist oli ühe õpetaja peksmisega või oli neid juhtumeid mitu?

Vahejuhtumis ei toimunud kordagi õpetaja peksmist. Samuti ei ole õpilane varem ühtegi õpetajat löönud.

Kui lapsevanemad väidavad, et pekstud on ka õpetajaid ja teie väidate, et nii see ei ole, on tegu sõna sõna vastu olukorraga.

On olnud igasuguseid väiteid, nagu oleks olnud õpetaja ja lapse vahel löömisi. Ei, see ei vasta tõele. Samuti ei ole keegi kuskilt alla hüpanud. Meediasse levinud info põhines kuulujuttudel ja laste fantaasial. Ühtegi õpetajat ei ole rünnatud.

Aga verbaalselt rünnatud?

(mõttepaus). Verbaalset rünnakut me kuuleme igal päeval meediaski.

Aga koolis?

Ma arvan, et erinevates situatsioonides on inimestel erinev käitumine ja kuidas seda nüüd tõlgendada: kas on rünnak või lihtsalt ... . Väga keeruline.

Koolis on ta (agressiivselt käitunud viienda klassi õpilane - A.P.) õpetajale vastu hakanud?

Nüüd me lähme isiklikuks, kui hakkame lapse taustast rääkima. Mul ei ole õigust selleks. Meedias on olnud igasuguseid oletusi, kordan ka selle üle, et see laps ei õpi tavaklassis, vaid hoopis väikeklassis.

Aga vahetundide ajal on koridoris kõik koos.

Vahetunni ajal, jah, olid nad koos. Enam ei ole, kuna laps on koduõppel ja otsime uusi võimalusi - kool tegeleb praegu sellega. Tegelikult on see teema kõikides koolides, see ei ole ainult meie kooli teema. Probleem on selles, et spetsialiste ei ole. Kõige kriitilisem on see, et koolide jaoks ei jagu spetsialiste.

Riiklik suund on see, et erivajadustega lapsed saaksid võimalikult palju teiste õpilastega koos olla.

Jah, et lapsed oleksid sotsialiseeritud ning seda kavandab riik.

Ehk kui soovitakse midagi muutma hakata, peaks riiklikult tasandilt uuesti pihta hakkama?

Jah, absoluutselt.

Selgus, et lapsevanemad olid pahased kooli juhtkonna peale, kuna neile ei räägitud piisavalt probleemsest viiendikust ja tema tegemistest. Mis takistas taolist kommunikatsiooni?

Lastevanemaid on teavitatud kooli poolt mitmel kohtumisel nii hariduslike erivajadustega õppijate kui ka väikeklasside õppest Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Lapsevanemad on avaldanud nendel kohtumistel muret, kuid Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse kui kodulähedasse munitsipaalkooli, mis lähtub kaasava hariduse põhimõttetest, tulevad õppima ka hariduslike erivajadustega õppurid.
Kui tegemist on konkreetse juhtumiga, siis ka kool läheneb juhtumipõhiselt, kaasates asjaosalised – alaealiste õpilastega seotud probleemide puhul kaasatakse õpetajad, lapsevanemad, tugispetsialistid, kooli juhtkond. Konkreetsete juhtumite puhul ei saa informeerida kogu koolipere, sest peame lähtuma alaealise õpilase ja tema pere huvide kaitsest.

Küsin täpsustavalt üle: kui vana lapsega on tegemist?

Kool ei anna õpilase vanuse kohta informatsiooni, küll võime kinnitada, et tegemist oli 5. klassi õpilasega.

Rääkides kommunikatsioonist, siis missugused on üldlevinud praktikad, käitumissuunised taoliseks kriisiolukorraks: kuidas rääkida lapsevanematega, õpilastega, õpetajatega? Millal pöörduda politseisse?

Selle juhtumi puhul tegutses kool õpilase huvides. Õpilane muutus ohtlikuks iseendale ja kool otsustas kaasata olukorra lahendamiseks kiirabi ja politsei. Tänu kiirele reageerimisele lahenes antud olukord õpilasele turvaliselt – õpilane ega keegi teine intsidendis viga ei saanud. Politseisse pöördumine on äärmuslik meede – sellisel juhul on kooli enda võimalused ammendunud ja koolipere võib sekkumisel enda tervise ja turvalisuse ohtu seada.

Probleemloos väidavad lapsevanemad, et see on Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ja Tallinna Sikupilli Keskkooli liitmise tagajärg ning taoline juhtum ei pruugi koolis jääda viimaseks. Missugune on teie hinnang sellele väitele?

Tegemist on tavalise juhtumiga tavalises koolis. Selliseid juhtumeid tuleb Eesti koolides igapäevaselt ette, on need koolid liidetud või mitte. Kooli juhtkond ei näe põhjuslikku seost antud juhtumi ja koolide liitmise protsessi vahel.

Antud juhtum viitab selgelt suuremale probleemile: probleemsed lapsed õpivad ühes koolis teiste lastega. Kas kahe kooli mitte liitmine oleks KSG säästnud taolisest juhtumist?

Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduses lähtutakse kaasava hariduse põhimõttest, mille kohaselt õpivad hariduslike erivajadustega õpilased üldjuhul elukohajärgses tavakoolis. Selle valguses ei saa väita, et KSG-s ei õpiks täna õpilasi kes on suunatud väikeklassi ja samuti pääsenud sellisest juhtumist, kui liitmist ei oleks toimunud.

Missugust terminit peaks üldse kasutama, kirjeldades lapsi, kellel on taolised käitumisprobleemid?

Lähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvist 46 on tegemist haridusliku erivajadusega (HEV) õpilasega.

Kas probleemsed lapsed peaksid õppima ühes klassis teiste lastega? Missugused on taolise otsuse plussid ja miinused?

Kaasavad koolid eeldavad, et kõik õpilased õpivad koos. Õpilaste erinevaid vajadusi nähakse kui head võimalust arendada õpetamise ja õppimise käsitusi, et saavutada kõikide õpilaste puhul maksimaalseid tulemusi. Kaasava hariduse eesmärk ei ole erisuste kõrvaldamine, vaid anda õpilastele võimalus olla kogukonnas, kus arvestatakse nende individuaalse eripäraga. Kool rõhutab, et vahejuhtumis osalenud õpilane ei olnud tavaklassi õpilane, vaid väikeklassi õpilane.

Missuguseid lahendusi näete pikemas perspektiivis, et taolised juhtumid (nagu avalikkuse tähelepanu pälvinud näide) enam ei korduks?

Probleemid vajavad lahendusi omavalitsuse ja riigi tasandil, sest igal aastal tuleb HEV-õpilasi koolidesse juurde:

  • inimressurssi on vähe – suur puudus on tugispetsialistidest koolis kohapeal;
  • eripedagoogilise ettevalmistusega inimeste vähesus tööturul;
  • tugispetsialistide palgad peaksid olema konkurentsivõimelised, et tuua uusi inimesi ametisse ja kooli;
  • hariduslike erivajadustega õpilastega kaasas käiva bürokraatia vähendamine;
  • koolid vajavad kiiremaid mõjutusmeetmeid sekkumiseks (väikeklasside loomine ja sinna suunamine, individuaalõpe)
  • vanemate koolitamine. Koolid üldjuhul on valmis sellega tegelema, aga puudub rahastus.

Suurt rolli näen lastekaitsel, sest lastekaitse spetsialist saab mõjutada ja suunata kodu, olgu see siis kodu külastamine või vajadusel ravimite võtmine või erialaarsti juurde suunamine. Kool seda teha ei saa.

Pilt on illustratiivne Foto: Vallo Kruuser