Eile hommikul kella 10.30 ajal mööda Vabaduse puiesteed rattal liikunud Kabritsa ehmatus oli väga suur, kui Valdeku poe lähistel keset tihedat liiklust kaht, silma järgi vaid mõneaastast väikelast märkas.

"Õnneks olin liiklusvoolus ennast esimeseks trüginud - ees vaba tee, taga terve rodu - nagu ikka," kirjutas mees foorumis avaldatud postituses.

"Kaugelt näen, et teel on mingi sagimine. Aru veel ei saa. Sõidan lähemale - keset sõiduteed sibavad silma järgi kaks ca 1,5 - 2 aastast jõngermanni. Lutid suus ja näod kriimus. Täiskasvanuid eikusagil. Lükkasin ohutuled sisse ja tõmbasin ennast teele nii laiaks kui sain. Õnneks sattus kõrvalreal liikunud autojuht olema ka suht terane ja pidas koos minuga kogu liikluse kinni. Hüppasin rattalt ja ajasin väikemehed nagu tibupojad sõiduteelt minema - avali väravatega eramaja hoovi, kus põngerjad tundusid pärit olevat. Näen, et majas keegi liigub - vehin ja kisan - kuid välja vanemad ei ilmugi. Panin maja autovärava kinni ja vantsisin ratta juurde tagasi."

Aivar rääkis ka Delfile, et nägi majas sees küll siblimist-sablimist, kuid kuna ta jättis ratta keset teed, siis pidi ta selle juurde tagasi minema. "Tegelikult peaks keegi neile (vanematele - toim.) külla minema ja paar karmi sõna ütlema," ütles mees.

"Kallid vanemad - ma saan aru, et ilus hommik ja puha - kuid mõelgem ikka, kui oma pisikesed tegelased nii ripakile jätate ja ise tööle kimate, jättes kõik pilla-palla. Need tegelased on veel liiga väikesed, et ise mõista ja aduda. Kuid nende elukesed on palju-palju-palju rohkem väärt," ütles mees.

Samasse foorumisse on pannud täna hommikul enda tänusõnad üles ka lapsevanem, kelle lapsed teel olid.

"Tere! Mina olengi see, kelle lapsed tee peale jooksid eile. Suurimad tänud meie laste elupäästjale! Mul ei ole piisavalt sõnu, et teda tänada! Sa oled meie laste päästeingel! Eile oli meie kaksikute teine sünnipäev ja seda just tänu Sulle Elupäästja," ütleb vanem.

"Kahjuks oli eile hommikul abikaasa välja sõitnud ja unustanud mulle öelda, et väravad lahti. Meil on ka maja taga värav, mis tavaliselt on kõvasti kinni, aga eile olid kaksikud suutnud selle kuidagi lahti saada. Olin tol hetkel korraks toas. Sain asjast aimu alles siis, kui vanem poeg ütles, et onu tõi vennad hoovi tagasi. Jooksin siis majast välja, aga enam polnud kedagi tänada. Maailmas ei ole ka niipalju sõnu, et sellise asja eest tänada! Tunnen ennast kui maailma halvim ema! Vaatan seda videot ja pisarad ainult jooksevad. Äitah Sulle, et olid just sel hetkel seal olemas," ütleb ema foorumis.