Selle nädala teisel poolel lõppev rahvusvaheline õppus Saber Strike on siia toonud Montana rahvuskaardi õhujõud, kelle kaheksa hävitajat F-16 Fighting Falcon.

USA Rahvuskaarti võib mõneti võrrelda meie kaitseliiduga, sest suur hulk töötajaid tegutsevad seal osaajaga. Nii oli ka minu instrueerijate seas nii neid, kes muidu tsiviilelus müütavad mööblit, aga enamus olid siiski rahvuskaardi täiselukutselised töötajad.

Lennata hävitajaga pole päris nagu Easyjetiga lendamine. Sellele eelneb treening - mis rihmad kuidas kinni käivad ja kuidas neist lahti saab. See on päris oluline info, sest lendaja näo ees on mask õhuvoolikuga, aga samas võib tal süda üsna kergelt pahaks minna.

Teine osa treeningust puudutab, milliseid nuppe näppida ja milliseid mitte – keegi kaasreisija eest seda teha ei saa, sest piloot istub ju ees. Seega, et piloodile end kuuldavaks teha, tuleb üht lülitit keerata ja hiljem see ka välja lülitada, et kaasreisija köhatused ja mõminad ei jääks lahingharjutust segama.

Selga tuleb ajada tulekindlad tunked, nende otsa aga pitsitavad kompressioonipüksid arvukate trukkide ja lukkudega. Pähe aga kiiver, mis üsna kõvasti lärmi summutab, nii et kõrvaklappe tegelikult polegi vaja.

Palju lennutund täpselt maksab, ei oska keegi öelda. Väike internetiotsing osutab, et üks orientiir võiks olla 22 000 dollarit tunnis. Kabiin sulgub – ja lennuväljale jääb maha lehvitama tuttav välisajakirjanik, kadedusest roheline US Airforce Magazine’i toimetaja. Tema pole vaatamata õhujõudude ajakirja toimetamisele hävitajaga õhku tõusnud.

Õhkutõus hävitajaga on võrreldes tsiviillennukitega väga lühike – siuh – ja ongi 1991. aastal toodetud lennumasin õhus. „Kas sa oskad vene keelt? Kui me peaks midagi kuulma, siis sa ehk tõlgid mulle!“ palub piloot Nate Aysta, ise vaarisa poolt soomlane.

Meil on treeningplaan, ei mingeid ülehelikiirusel lende, need tekitaksid maa peal liiga kõvalööklainet ja tarbetuid segadusi. Kuid paar võõra lennuki vaheltlõike harjutust 90-kraadiste pööretega siiski. Esialgu kulgeb kõik tasapisi – kiiruski püsib üsna tsiviillennukitekiiruse lähedal.

Horisont kaob silmist

Maski võib hoida näo ees või ka selle ära võtta - õhku kabiinis jätkub. Aga suurt pöörelda seal ei saa. Olen õlgadest tooli küljes kinni. Side elavneb ja jõuame Peipsi äärde. Alustame 90-kraadiste pööretega – ja telefon, mida olen filmimiseks peos hoidnud, surutakse ülekoormuse poolt vastu keret. Olen endaga nii tegevuses, et filmimisest ei tule midagi välja. Piloot samal ajal üritab „vaenlaslennukit“ ebasoodsasse positsiooni manööverdada.

Üha uued pöörded. Rinnakorvile ja reitele tekib tohutu surve, püüan hingata tihedalt ja jõuga, nagu mulle maa peal õpetatud. Hoian pilku ka horisondil, mitte nina ees, et iiveldust ei tekiks. Läheb küll raskeks aru saada, kus on horisont, sest sõidame külitsi, allpool valged pilved.

Hea enesetunne, mis on püsinud enamiku lennust, kaob. „Teeme silmuse kah?“ küsib piloot. Olgu. Lennuki nokk ülespoole, sööstame uutesse kõrgustesse. Kuuldavasti olevat see kuuekordne raskusjõud. Taas surub ülekoormus mind vastu tooli ja ma ei saagi päris hästi aru, kus maa, kus taevas.

Manöövrid tehtud, lendab teine hävitaja meie kõrvale, nii umbes 20 meetri kaugusele. Manöövrid olen edukalt üle elanud, kuid nüüd annab see kõik lõpuks tunda. Õnneks on mu kõht tühi ja piirdun kaasapandud kilekotti ilastamisega. „F-16 on oksemasin!“ meenub maapealne hoiatus USA õhuväelastelt Seejärel enesetunne normaliseerub märgatavalt.

Hakkame tagasi lendama ja ehkki olen õnnelik, et sain lennata, olen ka samamoodi rõõmus, kui lennukilt maha saan. Saabun lennukilt, samm risti all ja tunnen end kui raskes joobes.

Kuidas teie hakkama saate, miks teil pea uimaseks ei lähe, küsin ühelt piloodilt „Pole päris aus võrrelda tavalise inimese üleelamisi hävitajal ja meie ettevalmistust,“ sõnab ta. „Meie teeme manöövreid vähemalt kaks aastat varem väiksemate lennukite ja väiksemate kiirustega, enne kui meid hävitaja peale lastakse.“

Tund hiljemgi on tunne nagu parajas pohmeluses. „Mõned, kes baasist hakkavad autoga ära sõitma, sõidavad vastu puud!“ hoiatatakse mind. Õnneks pole mul vajadust ise rooli keerata. Inimlik enesetunne naaseb umbes kahe ja poole tunniga.