Alljärgnevalt president Ilvese kõne muutmata kujul:
Head sõbrad!
“Auvõlg” on üks sageli kasutet ja pea sama sageli sisutu sõna, seda eriti, kui – nagu vanasõna ütleb – võlg on võõra oma.
Eesti Rahva muuseum aga on meie oma. Oma idee ja sisugagi, sest tema kogud koosnevad me enda rahva omaalgatusena kogutud asjadest, esemetest ja ka loomingust.
Ka Eesti Rahva Muuseumi oma maja rajamise idee on piinlikult vana, arvestades, et sellega tuldi välja juba eelmise sajandi alguses. Seega on ta vanem kui meie riik. Aga idee pole võõra, vaid me endi oma, meie ja meie ajaloo suurkujude oma.
See on sada kuus, või ehk isegi enam aastat vana unistus, aga muuseum pole ikka leidnud seda väärikat kodu, kus me rahvuskultuur oleks meile kõigile kättesaadav. Ent täna astume ühe pika sammu teostamaks ideed, mille taga juba viis põlve tagasi seisid me rahva kaugesse tulevikku vaatavad suurkujud: Jakob Hurt ning kõik need, kes tema elutööle toetudes, tema mälestuseks kogunedes panid jaanuaris 1907 Eesti Rahva Muuseumi ideele aluse – teiste seas Jaan Tõnisson, Villem Reiman, Oskar Kallas, Kristjan Raud ja Matthias Johann Eisen.
Ent mitte ainult nemad ei seisnud muuseumi taga. Nagu Laulupidu, nagu Aleksandrikool, nagu me rahvusvärvid, nagu Estonia ja Vanemuise teatrid, nagu meie iseseisvuski, sündis Eesti Rahva Muuseum me enda tahtest. Me enda tahtest mõista, kust me tulime, kes me oleme.
Villem Reiman kirjutas "Postimehes" aprillis 1909 seoses Eest Rahva Muuseumi loomisega, et muuseum "peab rahvatööks, rahva oma ettevõtteks saama, mida rahvas ise edasi kannab". Ja nii saigi. Eesti rahvas mõistis, kui oluline on omaenda muuseum. Sestap kogusid me esivanemad oma vara oma kodudest, taludest, pööningutest ja aitadest, ja annetasid selle Muuseumi tarvis. Nemad uskusid Muuseumisse, nemad mõistsid, kui oluline ta on, et me saaksime tulevikus aru, kes me oleme. Nad tegid seda aimamata, kui palju Eesti järgmise sajandi jooksul muutub.
Viis põlve hiljem oleme oma moderniseeritud ja linnastunud maailmas, teistkordses iseseisvuses ja digiajastul nii kaugel tollest tuhandete aastate pikkusest metsa-, mere- ja maaelust, et me õieti ei saagi aru, miks me oleme sellised, nagu me oleme. Ent selleks, et mõista, kes me oleme ja miks me just sellised oleme, peame teadma, kes me kunagi olime. Kas või selleks, et mõista me kaasaegset luulet, nagu need Jaan Kaplinski read: