Nõukogude hümn

"Need olid 1985. aasta sügisel ajateenistusse võetud mehed," meenutab Vladislav. "Meid oli siis 26 meest Eestist. Teenistusse võeti Kiievis asuvasse siseministeeriumi operatiivpolku. Peale pooleaastast teenistust toimus tragöödia," meenutas Vladislav.

Tema sõnul aeti nad 26. aprillil kell kaks öösel üles, anti kätte lahinguvarustus ja seejärel seisid nad kaks tundi, peale mida saadeti kõik magama. 27. aprillil rivistati mehed üles ja saadeti Pripjati. Polk võttis oma valve alla jaama ja evakueeritud linna.

"Kõige rohkem on meelde jäänud hommikune väljasõit postidele. Tühjus, linnas olid vaid patrullid, oli kuum nagu suvel. Kell kuus hommikul mängiti ootamatult nõukogude hümni. See kõlas tühjas linnas nagu reekviem. Õudne hakkas. Aknad olid avatud, inimesed kartsid bussidest maha jääda." Evakuatsioonist teatati läbi valjuhääldite ja raadiovastuvõtjate.

"Sünnipäevakingitus"

"See juhtus 26. aprillil, mu sünnipäeval," meenutas Svetlana. Oli väga kuum päev ja kolmetoalises korteris olid kõik aknad lahti löödud. Svetlana tähistas koos külalistega lärmakalt ja väga lõbusalt oma 40. sünnipäeva.

"Mul ei ole kunagi olnud teist nii lõbusat, huvitavat ja meeldejäävat sünnipäeva. Lisaks see suurepärane ilm. Tallinna kohta oli väga lämbe ja oli kuiva õhu tunne," meenutab Svetlana. Üks külalistest ütles siis: "Me lõbutseme nagu enne mingit kurja sündmust," meenutas Svetlana. Õhtul helistasid talle ta vanemad Venemaalt ja teatasid, et Tšernobõlis toimus õnnetus.

Sümpaatne, aga radioaktiivne

"Sel aastal olin "Kotka" pioneerilaagris," kirjutab anonüümseks jääda soovinud lugeja. Sinna laagrisse toodi palju lapsi Tšernobõli lähedastest küladest. Nende seas oli üks tüdruk, kes oli üsna tavaline,a aga sümpaatne. Meie kutsusime teda isekeskis "radioaktiivseks".