DELFI LIIBANONIS: Politseijuhtide kinnitusel on Zahle piirkonnas vähe kuritegevust

Delfi fotograaf Andres Putting käis neljapäeval Zahle linnas, kus kohtus erinevate kõrgete politseiametnikega ning kus talle kinnitati, et kuritegevuse tase Zahles on riigi madalaim.

“Hommikul kell 9 särab päike kõrgel taevas, kui stardin Bekaa oru suunas. Zahle linnas on mind ootamas Bekaa oru piirkonna tähtsaim politseikindral härra Atta. Teel Zahlesse on märgata aktiivsemalt tegutsevaid sõjaväekontrolle. Suuremad masinad, mis saabuvad Zahle suunast peatatakse ja mehed uurivad masinate kastidesse. Mind ei peatata, autos tiksub vaikselt kohalik raadiojaam, kus mehed arutavad, kus kohas asub riik nimega Lapland. Saatejuhid vaidlevad tõsimeeli, et see on eraldiseisev riik kuskil Põhja-Norras. Ei, oponeerib teine saatejuht, see on mingi osariik kaugel põhjas kuskil Soome kõrval. Mehed ei saa kokkuleppele ja nii lepitakse kokku ja kuulutatakse välja küsitlus raadiokuulajate seas, et teha kindlaks, kus siis asub Lapimaa. Paraku ei saa ma saadet edasi kuulata, sest Star FM soovib saada ülevaadet mu käest ja nii tulebki raadio sulgeda. Sõidame edasi vaikides, mäest üles, mäest alla.

Zahle. Politsei peamaja. Uksel vaatavad hämmastunud punabaretid mind ja küsivad, et kuhu ma lähen. Seletan siis, et kindral ise kutsus mind, selle peale kerkivad araablase puhmas kulmud mütsipiirini ja ta haarab telefonitoru. Keegi sikutab mind varrukast. "Kes sa oled, miks sa tulid ja mida sa esindad," uurib mu käest pisikest kasvu ja kiilanev nahktagis mees. Vastan, et olen Eestist ja teen siin lugu ja et siis kellega on mul endal au. Tema vastu, et on doktor ja võib mind vajaduse korral autoga aidata ning läheb sujuvalt üle vene keelele. Tänan abi eest ja siirdun edasi kindrali juurde.

Suur avar kabinet, nahkdiivanid, presidendi pilt, puitpaneelid seintel. Kohe näha, et suur ülemus, sest eesruumis on assistendid härdas vaikuses. Naeratav vanem härra nimega Charles Atta on vana rahu ise, tervitab naeratades ja peale põgusat prantsuse-inglisekeelset segavestlust saadab mind koos assistendiga korrus allapoole, kus saan terekäe pihku laigulist vormi kandvalt kolonelilt Edward Haddadilt. Mehel nohu ja nuuskamise vahepeal kuulab ära, mida soovin. Lähme vaatame siis jalgrattaid ja sõidame väheke ringi, pakub ta. Liigun ta sabas majast välja. Laigulised tegelased tema ümber annavad au, löövad kandasid kokku ja kõlavad araabiakeelsed käsklused. Mees teeb käega tõrjuva liigutuse: "Ah jätke." Aga ilmselgelt on näha, et tegu on suure ülemusega.

Uurin tema arvamust meie pantvangi loo osas. “Meie jaoks on see üle aastate üks suurimaid operatsioone ja mõistagi tunneme muret teie inimeste saatuse pärast,” vastab ta. “See grupp, mis nüüd ennast nende röövijateks deklareeris - sellest ei tea me veel midagi, aga küllap sisejulgeoleku mehed juba uurivad asja,” kinnitab Edward mulle.

Istume valgesse Jeep Cherokeesse, härra kolonel esiistmele, mina tema taha ja minu kõrvale lisandub veel üks kogukam ohvitser. “Sõidame teise politseijaoskonda,” ütleb Edward. “Seal on rattad.”

Liigume läbi Zahle ja uurin samal ajal, kuidas on lood kuritegevusega. Mõlemad härrad pahvatavad kui ühest suust, et nende piirkonnas on riigi madalaim kuritegevuse tase. Küsin numbreid, et palju siis ja mis kuriteoliikidega tegemist. Vastust konkreetselt ei saagi. Kuulen, et peamine mure on erinevat liiki vargused.

Narkokuritegevuse kohta küsitud küsimuse peale hakkab kolonel naerma: “Kes teile on rääkinud, et meil on siin hull narkoolukord?” Vastan, et paraku on meediast selline pilt jäänud ja nüüd ma siis uuringi, kuidas tegelik olukord on. Mees näitab kaugusse jääva metsasalu poole. “Näe, seal on meil üks väike probleem — hašiš, jah... aga see on nii väike, et ei saa isegi kommenteerida seda.”

Märkamatult oleme jõudnud politseijaoskonna juurde. Kerkib tõkkepuu ja millegipärast ehmunud olekuga Kalašnikovi automaati käes hoidev sõdur annab au. Hoovis seisavad politseimasinad - kohalikul politseil on kasutada tõeliselt võimsad Dodge Chargerid.

Liigun koloneli sabas nagu satelliit edasi majas. Kostavad araabiakeelsed haugatused, laigulised mehed kangestuvad ja annavad au, ühes toas on näha narisid, millel lesivad väsinud politseinikud.

Üks vastutulev politseinik annab au, endal apelsin suus. Mees kooris hammaste vahel apelsini ja nähes koloneli, kargas püsti ja nii talle see oranž muna suhu jäigi. Kolonel muigab ja lõpuks oleme arestikambri ukse juures.

See rebitakse riividest lahti, lülitatakse põlema tuli ja seal nad on. Meie meeste jalgrattad. Põrandal vedeleb üks toss, nende vahel kaks apelsini, pakkenöörid. Kolonel käratab midagi ja üks sõdur nopib ruttu põrandalt tossu üles ja korjab kokku apelsinid. Teen pildid ja tahan teha videot. "No video please," ütleb kolonel vaikselt. Saan aru. Kui ei, siis ei.

Pildistan rattaid igast nurgast. Uurin, et millal rattad kodumaale saadetakse ja kus on ülejäänud asjad nagu telefonid, passid, ID-kaardid. Kõike sellist otsustab kohtunik, ütleb kolonel. Lisab juurde, et dokumendid ja muud isiklikud asjad on uurijate käes. Raudne uks vajub kinni ja riiv lukustab enda taha seitse jalgratast.

Edasi liigume valge maasturiga juba Süüria piiri suunas. Liigume samal marsruudil, mida mööda sõitsid Eesti ratturid. Piirist ca ühe kilomeetri kaugusele jääb Majdal Aanjari küla. Koht, kus alles eile maju läbi puistati. Midagi paraku ei leitud ja nüüd on otsimisala siirdunud väheke kaugemale, ca 10 kilomeetri kaugusele. “Inimesed otsivad ja tegelevad asjaga kogu hingest,” kinnitab mulle kolonel. “Oleksid sa eile tulnud, oleks näinud palju sõjaväge siin, praegu on aga näha vaid kontrollpunkte.”

Sõidame mööda sama teed tagasi. Avan akna, tunnen õitsvate virsikupuude lõhna. Näen, kuidas keegi remondib traktorit, kuidas põllul liiguvad lambakarjad ja kuidas kohalik mees istub maanteetolmus iidses rahus, ootamas midagi. Mida, teab vaid tema ise. Selline on pilt, mis avaneb üliohtlikuks kuulutatud Bekaa orus. Just seal, kus nädalapäevad tagasi seitse eesti meest kaduma jäid.

“Neid jälgiti kindlasti,” ütleb kolonel. “Selles pole kahtlustki."

Uurin, millal nemad asjast kuulsid. “Me olime ise kõik siin, 10 minuti pärast sündmuskohal ja tõstsime rattaid kasti,” kinnitab kolonel. “Näe, seal on vana mahajäetud suhkrutehas, ka see otsiti läbi. Meie käed on siin paraku nüüd lühikesed, sest selle teemaga tegelevad edasi sisejulgeolekuteenistus koostöös armeega ja kõik, mis nad teevad, on paraku mõistetavatel põhjustel salajane. Tahame ju kõik pantvangid elusalt kätte saada ja pole neil vaja ajakirjandusest lugeda, mida, kus ja kes teeb. Ei ole vaja."

"Las nad teevad oma tööd ja kui nüüd juba neli kahtlustatavat käes on, küll need asjad arenema ka hakkavad,” on mees optimistlik. Lööme lahkudes käed.

Tagasiteel Beirutisse oleme sunnitud seisma ummikus enne üht kontrollposti. Aeg lippab metsiku kiirusega. Tagasi Beirutis tabab mind uudis, armee puistab Bekaas maja, keegi olla ka kätte saadud. Suhtlen kiirelt oma kontaktidega, kes rahustavad mind. Asja uuritakse ja enne operatsiooni lõppu kommentaare ei anta. Mingi hetk selgub siiski, et maja tühi. Paraku. Loodetavasti on homme see päev, kui tuleb hea uudis. Peab tulema."