DELFI LIIBANONIS: Peamine kahtlusalune on hoopis külalollike?
Kirsisalust lahkudes teeb Riad ettepaneku: ”Nii poisid, nüüd läheme sööme midagi, ehtsat Liibanoni toitu, Baalbekis.” Mis saab meil selle vastu olla?
Kimamegi tuldud teed mööda tagasi. Muide, peateeni on kirsisalust mitte rohkem kui kaks kilomeetrit. Külani aga umbkaudu 700 meetrit. Sõjaväebaasini 500. Nii, et koht on ühtepidi inimtühi, aga teistpidi mitte kaugel tsivilisatsioonist.
Baalbeki piirile jäävas söögikohas peatame masinad. Mehed vorbivad köögis tainast midagi pelmeenidelaadset — Sfiha on nende nimeks, räägib Riad. Imemaitsvad on need lihapirukad igal juhul. Kuna meil on aga kiire, peame sööma autos, sest meid ootab Majdal Anjari munitsipaalpiirkonna president, kes räägib meile oma piirkonnast ja sellest, mis mees siis lõpuks on see kurikuulus Wael Abbas, keda kogu Liibanoni julgeolekujõud taga ajavat.
Liibanon pole Eesti, internetti on siin vähevõitu
Kodumaalt saabuvad meie telefonidesse piiksuvad sõnumid: millal lugu, millal pildid?
Raske on mõistagi keset Bekaa orgu seletada, et siin pole internetti, pole 3G võrku ega mingeid selliseid IT-võimalusi, mis laseks meil kiirelt infonäljased kodukolleegid ära rahuldada. Aga seletame asja ära, et ees on veel sõit Süüria piiri äärde jäävasse Majdal Anjari ja siis paari tunni pärast liigume tagasi Beirutisse.
Kordagi peatumata sõidame siinse hullumeelse liiklusvooga edasi, kuni mingil hetkel keerame peale kolmekordset teeküsimist Majdal Anjaris asuva uhke villa ette. Hoovis seisab süsimust Yukon jeep. Väljume autost. Meile lähenevad selja tagant kolm soliidset härrat, kes meid rõõmsalt tervitavad. Kuuldes, et oleme ajakirjanikud Eestist, lähevad meeste suud kõrvuni ja üks elatanud härra edastab meile lühikokkuvõtte, kuidas teda kohalik julgeolek eestlaste röövimise seotuses kahtlustas ja teda siis Liibanoni lennuväljal helikopteritega piiras. “Saad aru, Liibanonil on kuus helikopterit ja siis, kui ma Abu Dhabist maandusin, piirasid need kopterid lennuväljal sisse,” räägib kuldraamidega prille kandev soliidne härra. “Nad kahtlustasid mind selles, et mina finantseerisin kogu selle loo. Kas pole ometi naeruväärne see kõik,” naerab ta hammaste välkudes.
Siseneme kõik koos majja. Riad on muutunud senisest lõbusast lõõpijast aupaklikuks meheks. Tajuda on seda, et oleme kellegi väga tähtsa juurde saabumas.
Stseen nagu "Ristiisa" filmist
Astume trepist teisele korrusel, kus meid lävel ootamas suurt kasvu kohalik munitsipaaljuht Sami Al Ajamy. Mees on ülevoolavalt rõõmus, tervitame, täname, et ta meid oma kodus vastu võtab ja leiab aega meiega kohtuda. Sami on ilmselgelt rahul meiepoolse komplimendiga. Astume tuppa, suur tuba meenutab nõupidamistesaali, mugavad tugitoolid, sambad, kristall-lühter laes. “Jõle sürr olukord,” poetab Ilmar mu kõrval. Tal on õigus. Kogu situatsioon hakkab vaikselt meenutama "Ristiisa" filmidest nähtud tähtsate isade kokkutulekut. Ruumis on lisaks meile veel mitu meest, Sami ise istub sammaste all keskel, tema vasakul käel ilmselt üks tema poegadest, edasi mingid nõunikud, tükki neli ja siis Ilmar, mina, minu kõrval hoolitsetud härra, kes ennast vaikselt mulle politseinikuna tutvustab. Siis edasi juba eelpoolmainitud arreteeritud finantsmees Abu Dhabist, siis tema kõrval Sami vanem poeg, kes hiljem mulle räägib, et töötab Kanadas lennujaamas juba viimased paar aastat, tema kõrval operaator ning siis Riad, kes meile Sami juttu tõlgib. Kokku meid ühes toas ümber Sami aupaklikult kuulamas 12 meest. Sami räägib Riadi vahendusel väärikalt meile Wael Abbasi tausta. Küsin, kui vana on Wael Abbas, minust paremalt tuleb number 40, siis Sami ütleb, et ei..35, lõpuks tõdeb mu kõrval istuv erariietes politseinik, et ära kuula neid, Abbas on 29, usu mind.
Röövi taga olnud Wael Abbas on hoopis külaloll?
Igal juhul koorub Abbasist järgmine pilt. Tegemist olla mitte just eriti targa tegelasega, kes kohalike seas tuntud oma ignorantsuse ja väheke toore mõtlemise poolest. Mehel olla mingi hetk tekkinud raha ja sellest siis loodi omanimeline metallitöökoda, uhke nimega Wael Abbas Aluminiumworks Corporation. Iseenesest tegemist kahe garaažiboksiga, mis hetkel küll suletud. Igal juhul olevat aga raudselt kindel, et Wael Abbas ei ole kohe mitte mingil juhul eestlaste röövimise taga. “Ta on ehtne tööriist (tool) ja ei mitte midagi enamat,” raiub ristiisalikult käsi laiutav kohalik munitsipaalpresident.
Kes siis on eestlaste röövi taga, üritame uurida. Selget vastust ei tule ka seekord. Räägitakse midagi Süüriast, minu kõrval istuv politseihärra sosistab mulle, et Bekaa orus Majdal Anjari ala on kogu Liibanoni üks turvalisemaid, et Wael Abbasi näol on tegemist külalolliga, kellel ei ole mitte mingit omaenda ajutegevust selliseid asju läbi viia, saati siis mingeid läbirääkimisi pidada. “See lihtsalt ei ole nii. Me kõik oleme siit pärit ja teame, kes on kes,” rõhutab ta. Seitse meest, kes siiani kinni istuvad, on kõik siit pärit ja üsna kindel on see, et neid kasutati vaid selleks, et kedagi transportida. Nad ei pruukinud üldse teada, kelle järgi minnakse. Wael Abbasil on ka naine ja väike laps, mis neist on saanud? Eks naine elab kusagil oma lapsega edasi, vanemate juures, ei tule ka seekord konkreetset vastust.
“Metallitöökoda pandi küll kinni, aga inimesed teevad oma tööd kusagil mujal edasi,” laiutab Sami käsi.
Näha on vaid suletud ustega töökoda
Uurin, kas ma saaksin näha meie päevakangelase maja. Vanem poeg serveerib meile kohvi ja saab ülesande asi mulle ära korraldada. Mõne hetke pärast ilmub uksele rõugearmiline mees, kes eespoolmainitud vanema pojaga mind autosse suunab. Istun tumedate klaasidega Yukonisse, rõugearm minu taha.
Situatsioon on ehe Ristiisa filmist, sa ei tea kuhu lähed, sind viiakse kusagile ja sul kuklas taob mõte — mida teeb see mees su selja taga.
Õnneks asi hulluks ei keera. Sõidame veidi külakeses ringi ja mulle näidatakse suletud ustega töökoda ja sellest umbes 300 meetri kaugusele jäävat maja. Teen pildid ära ja sõidamegi tagasi.
Vestlus Samiga saab vaikselt läbi, saame teele kaasa lubaduse, et ta üritab meile hankida Wael Abbasi foto, et me lõpuks näeks ja ka Eesti üldsus näeks, kes on siis see mees, keda kahtlustatakse seitsme meie kodaniku röövimise korraldamises. Loodame, et saame selle pildi, sest siiani ei ole paraku üheski kohalikus meediakanalis ilmunud selle kurikuulsa väidetava kaabaka, kellel nagu täna selgus, polegi karistusregistrit, pilti.
Segased on need lood siin Liibanonis ja aina segasemaks muutuvad, kui kuulata neid jutte - erinevatest rühmitustest, poliitilistest vaadetest, mõjuisikutest ja teguritest, mis peaksid andma ülevaate riigist, kus alles mõni aasta tagasi lõppes sõda.
Liibanonis on jalgratas rohkem haruldus kui igapäevane sõiduriist
Tagasiteel Beirutisse uurime veel, et kuidas on siin lood jalgratturitega. Riad räägib, et kui tal oli tarvis lavastada oma dokumentaalfilmi tarbeks eestlaste röövimine, siis seisis ta tõelise raskuse ees — kusagilt pole saada jalgrattaid. Eks neid siis tuli rentida mõnelt tavainimeselt, aga uskuge mind, see oli väga raske ülesanne. “Sain lõpuks kokku viis ratast,” ohkab Riad. Seda enam jäid seitse eestlast lõpuks paljudele silma, kui nad siinsesse hullumeelsesse liikluspilti oma kaherattalistel ilmusid. “Edasine on aga juba ajalugu,” tõdeb Riad.
Bekaa org jääb meie selja taha kell 15.45. Saadan tööle smsi, et liigume tagasi Beiruti suunas, et siis saab ka infot edastatud.
Beirutisse jõuame tagasi kell 17. Hotellituppa infot töötlema (pildid, arvutisse, tehtud videod üleslaadima pannes) asudes taban ennast mõtlemast, et olen saanud jälle kogemuse võrra rikkamaks ja loodan, et ka see eelpool kirja pandud lugu annab mingisugusegi ülevaate ühest neljapäevast, kohast mida paljud riigid nimetavad ohtlikuks — Bekaa orust.
