DELFI LIIBANONIS: Peale kahe kontrollposti ei viita eestlaste otsinguile enam miski

 (56)
DELFI LIIBANONIS: Peale kahe kontrollposti ei viita eestlaste otsinguile enam miski
Foto: Andres Putting

Liibanonis kadunud Eesti turistide jälgi otsiv Delfi fotograaf Andres Putting külastas puhkepäeval Baalbeki linna ning tõdes, et peale kahe kontrollposti ei viidanud enam miski kadunud eestlaste otsingule.

"Pühapäev on Beirutis Family Day. Päev, kus perega võetakse ette kõikvõimalikku toredat ja meeltlahutavat.

Autojuht Ahmed on valmis mind viima Baalbeki, 100 km Beirutist idasuunda jäävasse, Hezbollah võimualasse jäävasse linnakesse. Lepime kokku hinnas ja alustame sõitu Beirutit piiravate mägede suunas. Ahmed peatub tankimiseks ühe mäe küljele jäävas tanklas. "Bensiin maksab siin ca 1 dollar liiter," räägib ta. "Elektri eest maksan ma kuus ca 50 dollarit." 60-aastane Ahmed on taksojuhi ametit pidanud viimased 25-aastat. "Olen näinud igasuguseid aegu, vedanud ajakirjanikke, Hezbollah meestega sõitnud jne."

"Siin oli alles hijuti nii, et kui vedasin mõnda ajakirjanikku, siis istus sageli Hezbollah mees mulle autosse ja jälgis, mida ajakirjanik teeb," räägib ta. Praegugi viib me tee Baalbeki linna, mis on puhtalt Hezbollah ala ning kuhu Liibanoni võim ei ulatu. "Olen legaalne taksojuht," räägib mees ja näitab vana Mercedese armatuurile kleebitud litsentsi. "See maksis mulle kunagi 7000 USD, praegu maksab aga siinne loasaamine ca 10 000t dollarit. Igaljuhul olen ma plussis, kui otsustan äri lõpetada. Müün litsentsi edasi ja saan raha tagasi."

"Ära Baalbekis pilte tee"

Peatume mäeküljel, et teha pilti Bekaa orust. Samas on ka juba eelmistel päevadel tuttavaks saanud taksojuht siitsamast hotelli juurest. Seekord veab mees Norra turiste, kes ilmselgelt kohmetuvad, kui me nagu vanad tuttavad tervitame. Kuulnud, et lähen Baalbeki suunal, soovitab eakas juht: "Ära sa seal linnas pilte teha, võivad tekkida probleemid ja neid pole ju tarvis sulle, eksju."

Teen mõned pildid ja hüppan autosse. "Me läheme samasse kohta!" hüüab tuttav taksojuht mulle järele.

Möödume kontrollpunktidest, kus sõdurid haigutades suitsu kimuvad. "Need postid on siin juba vanast ajast peale," räägib Ahmed. Liigume läbi Zahle edasi ida suunas. Maastik on muutumud lamedamaks. Põllud paremal, mäed vasakul. "Nüüd oleme Hezbollah alal," ütleb Ahmed. "Vaata, seal on nende märtrite ja liidrite pildid," näitab ta tee ääres olevatele plakatitele. Tunnen ära Homeini, Hezbollahi praeguse liidri Nasrallahi. "See on üks tegelane, kes alles hiljuti ära tapeti," suunab ta sõrme ühele pildile. Uurin, et kas nüüd on kaaameraga mul tuuga, et pilti teha ei tohi. "Ära sa aknast välja kaameraga vehi, muidu on okei."

Saabume Baalbekki. Väikelinn asub mäeküljel. Ainus turismimagnet on vana-rooma ajast pärinevad templite varemed ja väidetavalt maailma suurim kivi. Käime kohustuslike turismipunktide juurest läbi. Näen templi varemete juures tuttavat taksomeest. "Hei, sina siin taas!" hüüab ta rõõmsalt. "Ära siis kaamerat välja võta linna, ausalt, see on probleemne. Neile siin ei meeldi see."

Lahkudes templi juurest jääb meil keset linna korraga masin seisma. Mootor sureb välja ühel kitsal kõrvaltänaval ja enam ei käivitu. Ahmed vannub kurja - see on see must bensiin, mis jama valmistab. Varmalt on meil abiks paar laigulises vormis meest, astun ka ise autost välja seda lükkama. Mõne hetke pärast masin käivitub ja siirdume juba tagasi Beiruti suunal.

Miski ei viita kadunud eestlaste otsinguile

Möödume väikestest küladest, linnakestest ja peale kahe kontrollposti ei viita siin miskit väidetavalt käimasolevale politseioperatsioonile, tabamaks eestlased äraviinud grupi juhti. Ei ole näha helikoptereid, ei teetõkkeid, ei sõdureid, ei midagi sellist, mis viitaks suurejoonelisele militaarüritusele. Kuna nähtavus on tänu lagedale maale ülimalt hea, siis pingutan silmi, et näha vähegi mingeid sõjaväekolonne, masinaid. Aga ei midagi, ju ei osanud vaadata või lihtsalt vaatasin teise suunda, rahustan ennast.

Ahmed räägib, et siin Baalbekis elavad vaesed inimesed, sestap tehakse kõike, mis sisse toob. Tänavapildist on ka seda aru saada, need on tolmused ja majad ikka nagu Zahles juba enne nägin. Teatavat räpasust võib tajuda päris mitmel pool. Surnud kits või koer maanteeservas ei ole üldse mitte midagi erilist. Loen neid kokku Baalbekist-Zahlesse tee peal vedelemas viis tükki.

Beirutisse saabudes viib Ahmed mind rannapromenaadile. Siin on hoopis teine maailm. Kiiskavad luksuslimusiind, kaatrid jahisadamas, inimesed pruunistumas rannal. Promenaadil promeneerivad ilusad inimesed, lõhnad, vaikne muusika, palmid, meri, kajakate kisa ja pühapäevane melu. Siit vaid kahe tunni kaugusel on aga hoopis teine maailm, kus kehtivad hoopis teised reeglid.

Kokkuvõte: Liibanon on kontrastide maa. Siin on kõike. Rikkust, vaesust, kurbust, rõõmu. Igaühele midagi, vastavalt rahakotile. Üldine turvalisus on tagatud mitmete kontrollpostide, pidevalt relvastatud politseinike ja sõjaväega. Pikapeale harjud ka ära sellega, et tänavanurkadel võid kohati näha kuulipildujat, mis on soomusmasina katusele kinnitatud.