Tunnistan siinkohal täiesti ausalt ja südamest, et kui täna hommikul kell 8 silmad lahti tegin, siis valdasid mind umbes sellised tunded, mis pärinesid nagu enne eksameid koolist. Kõhus pööras veidi ja hommikusöök ei tahtnud alla minna.

Eelmisel päeval julgeolekukindrali juures nähtud näoilmed, kui kuuldi meie plaanist sõita piirkonda, kus eestlased 14. juuli varahommikul vabadusse lasti, aitasid omasoodu halvale sisetundele kaasa.
Lisaks veel Daniel Schaeri hoiatus, et sinna ei maksaks üldse minna, sest see olla reaalselt ohtlik ning asjata pole välisministeerium selle ala ohtlike piirkondade nimistusse lisanud.
Hoolimata veidi värisema hakanud kätest ja kõhu keeramisest istume kell 9.39 hotelli juures autosse, kus ees juba vana tuttav Riad ja tema operaator.

Lömmis tagatiivaga masinaga alustasime teed piirkonna suunas, mis kohalike sõnul on kuulus oma narkokaubanduse ja erinevate kuritegude tõttu. Nähes aga muretut Riadi, rahunes mässav sisemus aegamisi ja maad võttis rahu. 

Uurin Riadilt eile kuuldud peksmise nimetuse kohta. Mees räägib, et seda ei saa nimetada piinamiseks, pigem on tegemist ammustest aegadest pärit füüsilise karistusmeetodiga, kus isad oma üleannetuid poegi kasvatada üritasid.

Piirkond on kuritegeliku elu keskpunkt

Sõidame mööda Beiruti autodest tulvil tänavaid linnast välja. Uurime Riadilt, kuhu me lõpuks siis läheme. Bekaa orus asuv Taybe-Briteli-Baalbeki piirkond. Tegemist on alaga, kus kontrolli peaks omama Liibanoni armee, lisaks neile hoiab oma silma peal piirkonnas toimuval ka Hizbollah ning lisaks neile tegutseb selles üsnagi karmil maastikul ka kuritegelik maailm, kes korraldab sealtsamast narkokaubandust ning varastatud autode äri. Lisaks ka Hizbollahi relvakanalid liiguvad seda rada mööda.

“Süüria piiri lähedus, suhteline inimtühjus ja maastik on see, mis on sellised jõud kokku sinna toonud,” räägib Riad.

Tema sõnul tarbib Liibanon päevas keskmiselt 5 kilo kokaiini, see on ka üks põhilisemaid narkootikume, mida riiki tuuakse. Lisaks veel hašiš. Varastatud autode äri käib aga siinmail lihtsalt. Üsna eestlaste vabastamise kohakese Taybe lähedale jäävas Briteli külake on puhtal kujul sellele spetsialiseerunudki. Röövimine käib lihtsalt. Valitakse tee peal masin, eelistatavalt Porsche Cayenne, see peetakse relva ähvardusel kinni, juht visatakse teele ja lõpuks, kui jõuad politseisse, soovitavad viimased leida kontakt kellegagi Briteli külast. Kontakti kaudu aga pakutakse võimalust auto tagasi osta. “Nii lihtsalt see siin käibki,” räägib dokumentalist Riad.

Vahepeal liigume aga Beirutist välja. Mäed. Kõrvad lähevad tuttavas kohas juba lukku, sõjaväe kontrollpunktides haigutavad automaatidele toetuvad sõdurid, kes erilist uudishimu autodes istujate suhtes ei ilmuta.

Meie ees laiub Bekaa org. Merelt tulev niiskus siia ei jõua ja sestap on siin kuumusel hoopis teine tunne. Isegi talutav, kui nii võiks öelda.

Eestlased vabastati sõjaväepunkti lähedal

Miks eestlased Taybe juurde maha pandi? Riadi arvates on selles peidus oma loogika. “Vaata,” seletab ta, “siin lähedal on sõjaväepunkt, sõjaväe lasketiir. Erinevad kuritegelikud grupeeringud, hõimud on siin ala ära jaotanud ja ju arvasid röövijad, et turvalisem on eestlased maha panna seal, kus lähedal riigivõimu esindajad, et ei tekiks olukorda, mis poleks üldse võimatu, et peale eestlaste vabastamist ühe grupeeringu poolt röövitakse nad uuesti teise piirkonnas tegutseva grupeeringu poolt. Seepärast loodeti vast, et vabastatud mehed jalutavad sõjaväebaasi ja asi sellega lõpebki,” räägib Riad.

Tasapisi edasi liikudes möödub poolteist tundi. Riad räägib kellegagi pidevalt telefonis, peatume paar korda, et tema Baalbekis töötavat korrespondenti kohata. Esimene koht ei klapi ja nii liigume edasi. “Miks ma tema sinna minekuks kaasasin,” räägib Riad, “selleks, et ta teab täpselt, mis seal toimus, kus toimus ja tal on ka hea ülevaade piirkonnas toimuva osas.” Lõpuks peatumegi ühe tee otsas. Autojuht, kelleks on meil kohaliku telejaama operaator ja kes omal ajal siin palju kuulsust kogus unikaalsete videokaadritega Hariri atentaadi filmimisega, läheb õue suitsu tegema. Riad muide selgub, aga võitis 2009. aastal siinse regiooni (Liibanon, Süüria, Palestiina, Iraak) uuriva ajakirjanduse peapreemia looga, mis rääkis Liibanoni armees toimuva enam kui kahtlase relvatehingute tagamaadest.

Operaator saab vaevalt suitsu lõpetada, kui meie kõrval peatub tumedate klaasidega Ameerika päritolu tolmune džiip. Aken vurab alla ja Riadi tervitab oma kaastöötajat. Kolmekümnendates mees, otse mägedest, võiks kirjelduseks tema kohta öelda. Mees palub endal järgi sõita ja niimoodi veidi tiirutades jõuame Taybe teeviida juurde.

Seal aga ootab meid vilkuritega kastiauto. Riadi kaastöötaja jätab oma džiibi tee äärde ja nii sõidamegi suunas, kus eestlased 14. juuli varahommikul vabastati.
Läbime väikese külakese, kitsad tänavad, asfalt lõpeb.

Rohetava kirsisalu all on meeste jäljed

Jõuame teele, kus vasakul karjäär, paremal sõjaväebaasi moodi asundus. Tolmuse tee lõpus paistab rohetav puudesalu. Vasakule jääb suur mägi, otse ees paistab mäestik, mille taga algab Süüria.

Peatume kirsisalu kõrval.
Riadi kaastöötaja sõnul peab see olema see koht. Päevalehe Ilmar teeb kõne Eestisse, saab toru otsa ühe vabastatu. Veidi kõneledes selgubki, et suure tõenäosusega olemegi nüüd kohas, kus 14. juuli öösel eestlased lageda taeva alla jäeti.

Vaikus, ritsikate sirin kauguses, kuumus, mäestik taustal, madalad kirsipuud, kuumusest õhkav maapind. Selja taha jääb Taybe küla. Rohul on näha autorataste jälgi, puudesalus avastan trambitud ala ümber paari puu.

Kas nüüd need olid meie meeste jäljed, kes oma vabastajaid oodates päikesetõusu vaatasid, mine tea. Punakaspruun muld põllult kleepub riietele, jalutan seda trotsides mööda kirsisalu ja üritan mõelda, mida võisid mehed varahommikul siin mõelda. “Njah, ei hakka parem oletama,” otsustan. Avastan ühe puu juurest maast kaks nailonnööri, mis nagu oleks sinna muu prahi kõrval veidi värskematena alles hiljuti tekkinud. Näha on teravat lõikamisjälge, erinevaid sõlmi. Kas need on nüüd need nöörid, millest mehed ennast vabaks lõikasid, tekib pähe küsimus. Seda vastust aga paraku siiani ei tea. Palun asja uurida Eestis asuvatel kolleegidel, aga nende sõnul ei võta enam keegi vabastatud meestest telefoni.

Dokumentalist Riad jalutab koos Ilmariga eemal ringi, operaator võimleb kaameraga taustal. “Hakkame minema jah,” küsib Riad, “ei ole tarvis, et sõjavägi hakkaks uudishimutsema, et mis me siin kaameratega ringi tuiame.” Lõpetame oma tegevused ja istume higi pühkides autosse, mis on ennast praadiva päikese all veelgi kuumemaks kütnud.