„Tervitame ja räägime elust väheke. "Kuidas siis Liibanon tundub?" uurib Eddy. Vastan, et eelarvamused on üldiselt tõesti saatanast, sest see mida teadsin enne Liibanonist ja mis mulle siia saabudes vastu vaatas, on nagu öö ja päev. Jah, tõdeb Eddy, siin on inimesed palju tööd teinud, üles ehitanud maju, ärisid.

Kirun väheke kohalikku netti. Eddy muigab. "Jah, see on meil tõesti siin aeglane, aga mis teha, ka siin on oma roll meie poliitmaastikul. Ammu juba võiks olla asjad kiiremad, paremad, aga näe, kellelegi kusagil on see ikkagi kasulik kontrolli all hoida."

Mari-Liis nõustub, et netist rääkides on siin tõesti väheke harjumatult aeglane see.

Räägime pantvangiloost.

Uurin Eddylt kui kohalikult, mida tema sellest arvab ja kuidas see edasist Liibanoni mainet mõjutab.

"Kui see lugu juhtus ja selgus, et siin taga on mingi tundmatu grupp siis arvasin kohe, et ainus kellele see võiks kasulik olla on Palestiina vastavad organisatsioonid. Olgem ausad, kes teadis enne seda lugu midagi Eestist ja kelle jaoks oleks siis kasulik praegu röövida eestlased kui neid keegi ju ei tea. Ei, see on puhtalt minu arvates Palestiina suund ja sealkaudu tuleks ka neid otsida."

Läänest tuleb vaid 10 protsenti turistidest

Turism ja pangandus on riigis kaks põhilist sissetulekuallikat.

"90% turistidest tulevad siia araabiamaadest, arvuta siis ise kui palju mõjutaks Euroopast siia tulev turistide mass meie majandust."

Küsin, et kui siin kohalik poliitik rääkis midagi, et riik on tänu eestlaste pantvangidraamale sattunud kriisi, et kuidas see siis sellest aru saada. Eddy vastab- see on ju klassikaline poliitiline jutt. Vaatame numbreid ja reaalselt elu, mis räägib hoopis midagi muud.

Kohalik liibanonlane on väga ettevõtlik, räägib Eddy, kõik on keskendunult eesmärgiks seadnud oma äride loomise. Kui näiteks mees läheb tööle kusagile restorani ja on seal kokk, siis ta töötab seal mõnda aega, kogub kogemusi ja loob lõpuks enda restorani. Nii lihtne see siin ongi. Inimesed tegutsevad ja teenivad tänu sellele hästi.

Meie miinimumpalk, mis ta nüüd on, peab Eddy väheke Mari-Liisiga nõu... 450 dollarit. Aga siinset dollarikurssi arvestades saad sa selle rahaga rohkem osta kui Eestis.

Keskklassi ei eksisteeri

"Muidugi on ka meil siin vaeseid, Liibanonis ei eksisteeri sellist asja nagu keskklass. Nii, et äärmused on olemas küll," tõdeb Eddy, kes ise töötab perefirmas, mis tegeleb elektriseadmete tarnimise ja paigaldamisega.

"Teatud poliitikutele on kasulik hoida elektriturgu enda kontrolli alla, kuigi juba ammu on olemas teadmised, tahtmine, raha ja seadmed, et muuta seda olukorda, kus praegu ollakse." Liibanonis on muide igapäevased elektrikatkestused täiesti tavapärased. Eddy sõnul oleksid need juba ammu olemata, kui vaid poliitmaastik seda võimaldaks.

Inimeste soojast suhtumisest rääkides ei hoia Mari-Liis sooje sõnu tagasi. Nad on siin tõesti sõbralikud ja mitte igas asjas punktuaalselt kinni. Kohtud inimesega, ta uurib kes sa oled, mis su nimi, kust pärit jne. sellega tekib juba alguses kohe soe kontakt ja sageli on ka selle sooja suhtlemisega saanud mitmeid arusaamatusi lahendada. Toob näite, kus ta unustas passi koju ja kontrollpunktis siis sai asjad korda vaid sooja suhtlemise ja mõistliku käitumisega.

"Saage aru palun," ütleb Mari-Liis, "siin on tõepoolest vägagi turvaline olla. Mingit sellist koledat pilti siinsest riigist maalida ei maksa."

Eddy lisab omaltpoolt, et mitte ainult Eesti vaid ka paljud põhjamaalased kipuvad kõiki araablaseid ühte "potti" panema. See, et Süürias keeb ja Liibüas mässatakse diktaatori vastu, ei tähenda ometi samu tegevusi siin Liibanonis. „Meil on väheke teine riigikord ja siin ei saaks selline asi võimalik ollagi. Ei tasu kohe kõiki araablaseid üheks pidada. Igal riigil omad kombed, tavad, kord, võim.

Mari-Liis hoiab eestlastele Kalevi šokolaadi

Teen veel mõned pildid ning liigume liftiga allkorrusele. Eddy ja Mari-Liis on tulnud mind saatma, kohalik komme nõuab seda. Eddy toob mulle autost visiitkaardi. Seisame Mari-Liisiga veidi eemal.

"Tead, mulle meeldib tõesti siin," ütleb Mari-Liis. "Olen ka sellest Eesti kliimast väsinud. Siin on soe ja mõnus."

Eddy ulatab mulle visiitkaardi, lööme käed ja astun auto suunas.
"Kuule," hüüab Mari-Liis mulle järele, "kui need eestlased vabaks saavad ja sa neid näed, siis ole hea ja helista mulle, mul on neile üks suur Kalevi šokolaad saata, ausalt kohe, elan sellele loole nii väga kaasa."

Liitu