DELFI LIIBANONIS: Ajakirjanike "ekskursioon" operatsioonipiirkonda keelati ära

 (50)
DELFI LIIBANONIS: Ajakirjanike "ekskursioon" operatsioonipiirkonda keelati ära
Foto: Andres Putting

Mitmendat päeva Liibanonis viibiv Delfi fotograaf Andres Putting kirjeldab, kuidas eesti ajakirjanikel jäi ära ratturite otsinguoperatsiooni kajastamine, sest see oleks liiga ohtlik olnud.

"Laupäev Beirutis. Täna siis näeme operatsiooni, nagu meile reedel kohalik sisejulgeoleku kindral Rifi lubas. Sellise mõttega pakkisin hommikul kaamera kotti ja olin valmis piirkonda sõitma. Sain aga enne minekut ühelt healt tuttavalt vihje eestlaste võimaliku viibimise kohta.

Edastasin info toimetusele ja ka kohalikule julgeolekuametkonnale. Nendele oli see uudiseks ning asja lubati kontrollida. Siirdusin seejärel sisejulgeolekuvägede peamajja. Kui autojuht oli mind veidi peamajast eemal maha pannud, lähenes mulle üks mees. "Tere, politseist olen," ja esitas mulle mingi kaardi, millel oli arusaadav vaid pilt. Selgitasin talle, kes ma olen. "Passport, please," nõudis noormees. "Aa, Estonia, lähed kindral Rifi juurde jah?" uuris erariides mees. Jah, sinna majja küll. Okei, võid minna, lubas mees ja hakkas kohe kellelegi helistama ja kuulsin veel kaugelt kuidas telefoni öeldi mu nimi..rohkem aru ei saanud, sest araabiakeel on mul veel nõrk.

Kolonel Joseph Moussallem ootas mind ja mõne aja pärast laekusid samasse ruumi ka teised Eesti ajakirjanikud. Esmalt ETV ja siis Postimees. Istume ootame. Kell tiksub. Kell saab 13, kui Joseph kaob ära toast, tuleb tagasi ja hakkab laual olevaid pabereid ühest hunnikust teise tõstma. Tuppa astub kõhetu sõdurpoiss, käes pruun ümbrik, annab selle Josephile. "Nägid, seal oli raha," sosistab mulle kõrval istuv operaator. Ju meestel palgapäev, arvan mina.

Aeg tiksub edasi. Kindrali lubatud ekskursioon operatsioonipiirkonda hakkab kahtlaselt ärajäämiseks muutuma. Kell on 14.02 kui tuppa astub eriüksuslane, jala küljes püstolikabuur. Lets go. Hüppame lõpuks kangete kontide raginal püsti ja siirduma valge Chevrolet Tahoe peale. Mina ühele poole tahaistmele, Postimees teisele poole.

Istume, mootor käib. Autode juurde tekib aina rohkem barette, kuuliveste ja automaate kandvaid mehi, kes hoolikalt autoakna peegeldust jälgides oma rohelist baretti täpselt pähe kohendavad. "Näe, barett peab ilusti ju peas olema," tõdeb Raigo. Istume edasi. Autojuht ja ta kõrval istuv eriüksuslane sätivad pähe maskiga sarnanevat mütsi, nende kahe vahel vedeleb automaat, prantslaste oma, lasersihiku, taskulambi ja topeltsalvega. Mehed õues sebivad edasi-tagasi, nagu filmis. Enne kohatud eriüksuslane, kelle kohta meie autos olevad laigulised ütlevad, our boss, käib murelikult telefoniga edasi-tagasi. Käib ja käib ja seletab midagi kolonel Josephile.

"Milles asi?" kargame autost välja. Jääb ära reis. "Me ei suuda tagada teie turvalisust," ütleb Secret Service eriüksuse mees. "Meie autosid teatakse sealkandis ja on suur võimalus, et seda võidakse tulistada. Me enda eest saame vastutada, aga teie eest mitte." Seega, kogu seltskond jääb seekord piirkonda sõitmata. Kell on 14.35. Joseph kehitab õlgu. "Sorry, sain teist valesti aru. Midagi teha ei saa."

Niipalju siis kindrali lubadusest näha reaalset tegevust. "Saa aru," räägib Joseph mulle, "meie oleme politsei, seal aga on sõjavägi, see on hoopis teie maailm. Kui tahad suhtle nendega, äkki nemad aitavad su piirkonda. Meie seda ei saa."

Küsin kas tal sõjaväe numbrit on. "Ei ole," teatab Joseph. Teised ajakirjanikud kehitavad ka õlgu. Pole midagi teha, ei näe me täna midagi. Ju on meestel laupäev, viskab keegi nalja. Tagasi hotelli suunas sõites näen kesklinnas suuri sõjaväekolonne, politseimasinate ridasid, mingit miitingut valmistatakse ette. Teen sõidu pealt paar pilti. Kargan autost välja ja siirdun arvuka militaarkogumi suunas. Mind peatab automaadiga sõdur. "Sa tegid meist pilti," uurib tõmmu mees. Vastan, et olen sahafi (ajakirjanik Eestist). "Tegid pilti," küsib mees, kes on mulle vaevu rinnuni, aga automaat on suur. EI saanud teha, sest kiirus oli suur ja kaamera aeglane, vastan talle. "Okei, mine tee politseinikest, kui tahad." Uurin, mis värk on siin. "Ah, mingi Facebooki miiting, uuri ise edasi," lööb sõdur käega.

Teen pildid politseinikest, kuulidest täksitud monumendist ja siirdun edasi tegema intervjuud ühe toreda eesti naisega, kes elab veidi kesklinnast eemal.

Araablasest autojuht on mul ilmselge dilemma ees. Kus kohas see asub, uurib ta minult, tänavalt püütud tõlgi vahendusel. Näitan aadressi paberil. Okei, okei, jalla, jalla, nohiseb ta ja asub sõitma. Sõidame ja sõidame ja ikka sõidame, kui oleme kusagil, kus, mina ei tea. Autojuht küsib teed kord ühelt, kord teiselt. Lõpuks helistan ise Mari-Liisile ja annan toru edasi araablasele, kellele vastab teiseltpoolt naise abikaasa. Seletavad ja seletavad, autojuht noogutab.

Selge, varsti kohal. Asume taas sõitma, mööduvad, majad, masinad, platsid, sõjajälgi täis olevad hooned, kui autojuht jälle nõutult teed peab küsima. Helistan taas Mari-Liisile ja nüüd lõpuks saame vast kohale."

Intervjuud temaga saad lugeda siit.