DELFI JÕUDIS LIIBANONI: "Ärge kuulake neid ametnikke, nad ei tea midagi!"

 (63)
Lisatud fotod!
DELFI JÕUDIS LIIBANONI: "Ärge kuulake neid ametnikke, nad ei tea midagi!"
Foto: Andres Putting

Delfi fotograaf Andres Putting jõudis teisipäeva hilisõhtul Liibanoni, et lähipäevadel jälgida Eestist pärit turistide röövimisele järgnevaid pingelisi sündmusi ning sellest ka lugejatele teada anda.

"Lund hakkas sadama hetkel, kui Air Balticu Fokker rattad Tallinna lennuväljalt õhku rebis.

Veidi varem olin vestelnud samas lennukis Riia kaudu Kiievisse siirduva suurärimees Urmas Sõõrumaaga. Kuuldes, kuhu lähen, ütles Sõõrumaa lühidalt: kui midagi on, viska kohe pikali või hüppa nurga taha, aga nii, et käsi kaameraga jääks välja. Lisas veel väikese lühiloo oma kogemusest kui ta 1994. aastal siinkandis käis. Talle oli jäänud nimelt meelde üks kohalik julgeolekutegelane, kes kogu aeg kartis midagi, mida, seda ei õnnestunud Urmasel teada saada.

Riia lennuväljal möödusid passimise tähe all kolm tundi. Kiirelt möödusid ja juba istusin otse Beirutisse lendava Air Balticu pardal. 3,5 tundi rappumist ja oledki lumisest kodumaast kaugel Vahemere kaldal.

Lennuk, Boeing 737, oli rahvast päris täis. Mõned vabad kohad vaatasid vastu äriklassis ja kuskil lennuki tagaotsas. Muidu aga noorem ja keskealine seltskond. Sekka ka üks abielupaar, kellest naine oli üleni burkaga kaetud ja mees, kes kantseldas pooleaastast ja miskipärast iga 20 minuti tagant röökima kukkuvat last.

Minu kõrvale lennukis potsatas kodumaine eesti mees, Heiki nimeks. Keskea teise, paremasse poolde jääv mees oli lennukis koos oma sõpradega. Kokku oli neid neli eesti kutti, kes juba enne aastavahetust olid teinud plaani külastada Süüriat, Liibanoni ja veel mõnda sinna kanti jäävat riiki, nüüd aga kui olukord pingestus, ei teagi, mida puhkuse kahe nädalaga ette võetakse. Samas ütles ta, et ole kus tahes inimene, siis ollakse ka sinuga inimesed ja ei maksa alati kuulata neid hoiatusi, et seal ja seal on ohtlik. Ise peab peaga mõtlema, muigas vahepeal Päevalehte mässitud pudelist lonksu võttev mees.

Lennukis hakkas silma oma kümme eestlast. Üks vahetpidamata oma rasket elu ja viletsat lennukikohta kiruv naine ning veel paar inimest. Heiki oma sõpradega olid vist kokku leppinud, et kohe, kui lennuk rattad õhku rebib, lükkavad nemad oma luugid kinni ja kimavad unemaale ära. Nii tehtigi. Enne aga mainis ta, et kodustele oli raske selgeks teha, et midagi hullu ju pole, et kõik on turvaline ning hea. Küsisin, et kas nüüd sõlmis Heiki oma naisega lepingu, et näiteks tagasi tulles järgmised kolm kuud peseb ainult tema nõusid. Selle peale ta vaid muigas ja lonksas taskupudelist viskit peale. Muide, Eesti välisministeeriumis polevat mees end kirja pannud.

3,5 tundi lennukis möödusid Air Balticule omaselt. Kõik müügiks. Tahad süüa - maksa, tahad juua - maksa, tahad suveniiri - maksa, tahad vaadata videot, aga palun - maksa. Vaid üheksa eurot ja sulle ulatatakse miniteleviisor koos kõrvaklappidega.

Kell 23.05 puudutab rohevalge Boeing Beirutis maad. Heiki on ärganud ja vaatab aknast välja. Näed, ilusad suured majad, tsivilisatsioon, ilus ju, räägib ta kellelegi enda taga.

Sisenen lennujaama - suur, puhas, valge, naeratavad inimesed vormis vaatavad sulle otsa. Astun piirikontrolli juurde ja ei mingit saba, mees vormis vaatab otsa. "Aa, Estonia, ma tean, olin teie diplomaatidega eile koos. Paha lugu, paha, paha. Aga teeme kõik, et see jama lahendada," ütleb mees ja lööb passi templi, mis lubab mul kuu aega Liibanonis veeta. "Naudi ja Be SAFE," kõlab veel mulle järele.

Teine onu kontrollib passi paar sammu eemal. "Estonia, jaa," noogutab ta pead. "Teame seda lugu. Aga küll saab korda," ütleb vanem vormis härra ja soovib mulle head viibimis Beirutis.

Lahkun pagas käes lennujaamast koos eelnevalt kokku lepitud viisaka araablasest härraga. Tee peal ütleb veel, et "no english, just arabic". Nii me siis räägime teel hotelli. Liiklus muide on araabiapäraselt kaootiline, aga samas korrapärane. Kõik sujub, suunda ei näidata ja kiirust ei vaadata.

Oleme hotellis. Registratuuris olev vanem härra oleks nagu vanaonu, kes sind ammu oodanud. "Tere tulemast. Eesti, teame jah teie lugu, näe lehtki siin laua peal."

"Ärge kuulake neid ametnikke," ütleb ta mulle, kui uurin, kas Zahlesse maksab minna. "Need ametnikud ei tea midagi, kõik on turvaline, eriti veel praegu, kus piirkond on julgeolekuteenistuste poolt üle ujutatud."

Tema sõnu kinnitab mulle poest vett tooma läinud härra Nepaalist, kes räägib, et siin on turvaline liikuda. "Kaks tundi sõitu ja sul on seal käidud, ära üldse muretse. Ise näed, kui ei usu," võtab ta sõnad kokku.

Homne tööpäev algab juba varakult.