DELFI ja EPL INDIAS | VIDEO: Mis linn on Chennai, kus laevakaitsjad on lõksus 2013. aastast?
Chennai linna Lõuna-Indias võib ühest küljest kirjeldada numbritega. Siin elab seitse miljonit inimest, see on India suuruselt viies linn ja maailmas rahvaarvult 36. kohal. Siin on riigi üks kõrgeim SKP ja on Indias elatustaseme poolest esirinnas. Samal ajal tekitab see linn Eestist tulles vähemalt alguses suurt võõristust, sest Euroopast tulnuna on raske mõista, kuidas selline kaos saab olla ühes riigis üks paremaid elupaiku. Kuid see tunne läheb üsna kiirelt üle.
Eesti ja Chennai esimene teadaolev kontakt käis sarnaselt laevakaitsjate juhtumile samuti mööda merd, kui 1797. aastal seilas endise Madrasi ehk Chennai sadamasse Eestist pärit maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern.
Pilt, mis Krusensternile võis sadamast linna poole astudes avalduda oli sootuks teine kui tänapäeval. Chennai linn sai oma arengule hoo sisse läbi brittide aetud East India Company, mis linna sadamat kaubaveo juures tihedasti kasutas. Sellest tingituna oli linnas ka palju briti impeeriumi mõjusid. Tolleaegsetest ehitistest on tänaseks alles ainult mõned üksikud, kuid kuna muinsuskaitse siin väga aktiivselt just tegutsenud ei ole, on suurem osa nendest majadest maha tõmmatud. 1990ndatel aastatel suure hoo sisse saanud Chennai linna kasvamine tähendab seda, et linn on täis betoonist uberikke, mitte arhitektuurilisi vaatamisväärsuseid.
Ent majad on pea viimane asi, millele keegi Chennaisse saabudes tähelepanu pöörab. Eestist sinna sõites saabub turist linna ilmselt lennukiga. Ja kuna kuidagi on ju vaja lennujaamast linna saada, siis tuleb selleks kasutada taksot. See on esimene tõeline ja ehe India elamus, mis siis tabab.
Taksod ise on täitsa korralikud, kuid siinne liiklus ajab ihukarvad püsti. Kui maanteele on joonistatud maha neli sõidurida, siis mahub sinna kõrvuti sõitma kuus autot ja veel mõned mootorrattad. See kõik käib suurtel kiirustel ja üksteisele vahele trügides. Seda tehakse kusjuures ülisujuvalt ja ilma igasuguste suunatuledeta. Ainuke märguanne manöövritest on just trügijate poolt lastud signaal – „Eest ära, mina tulen!“
Kuid sellega harjub ära. Juba esimese päeva lõpuks ei pane see sugugi enam imestama, et ristmikule võibki sõita peale kõikidest suundadest korraga või näiteks oma sõiduk niisama keset teed seisma panna. Ka jalgsi selle katkematu ja täiesti sõgeda liiklusvoo keskel teeületamine pole lõpuks midagi hullu. Lihtsalt tuleb ühel hetkel astuda ja kõndida üle tee. Küll need autod ja mootorrattad ise leiavad võimaluse sinust mööda sõita.
Ära harjub ka sellega, kui sinu takso sõidab südamerahuga vastassuunavööndis või kõnniteel sõidavad rollerid. Kõige selle juures tundub imelik, et miks üldse need sõiduread teedele maha on joonitud ja paratamatult tekib mõte, et võib-olla on seda tehtud lihtsalt selleks, et kellelegi tööd anda.
See ei pruugigi nii jabur mõttekäik olla, sest täiesti ajuvabasid töökohti leiab Chennaist küllaga. Näiteks on siin inimene, kes tualettruumis paneb vee jooksma ja vajutab nupule, et seepi kätele tuleks. Või siis on poes väljapääsu juurde, vahetult pärast kassasid, pandud seisma kaks naist, kes just nende silme all saadud tšekkidele panevad peale templi. Seda templit või tšekki ei küsita enam mitte kusagil, aga ametlik tempel poes käimise ja maksmise kohta tehakse ikkagi. Samasse poodi sisse kõndides panid kaks naist raamatusse kirja, mitmes inimene poodi tuli.
Selliseid töökohti luuakse põhjusel, et India ja Chennai kasvavat rahvastikku kuidagigi rakendada. Parem anda neile töökoht bensiinijaama sõitvate autode tervitajana kui lasta neil niisama olla. Ja rahvast voorib Chennaisse pidevalt juurde ja see on India üks kõige kiiremini kasvavaid linnapiirkondi.
Elanikke hakkas siia juurde tulema 1990ndatel, kui valitsus hakkas sihilikult rohkem töökohti looma. Chennai on ahvatlev koht kuhu rännata, sest Tamil Nadu osariik on võrreldes ülejäänud Indiaga väga kõrge elatustasemega. Siin on töökohti, paremad sotsiaalsed tingimused, puhtam keskkond. Siin on suur autotööstus, mis toodab kolmandiku India Hyundaidest, Nissanitest, Renault’dest, Yamahadest või Mitsubishidest. Chennais on kohalik filmistööstus, tuntud ka kui Kollywood, ja ka Eesti laevakaitsjaid on oma suure kasvu tõttu nii mõnelgi korral kutsutud mängima pahalasi. Mõned neist on ka filmilinale päriselt jõudnud.
Ajaleht The Times of India avaldas just eile statistika üleriigilise sotsiaalse progressi indeksi kohta, kus Tamil Nadu osariik on pea igas valdkonnas esirinnas. Nii on Tamil Nadu pealinnas Chennais ülejäänud Indiaga võrreldes heal tasemel kaetud eluvajadused, parem heaolu (sooline- ja palgaline võrdsus, kirjaoskus, meedialevik) ja võimalused paremaks eluks. Nimekiri sai nii kena, et võib tekitada ekslikult isegi arvamuse, et laevakaitsjatel on siin neli aastat jube mõnus olla olnud. Reaalne pilt tänaval näitab, et tavaline inimene võib siin meie standardite kohaselt elada ikka väga vaeselt ja ilmselt perspektiivitult.
Nagu öeldud, siis võrreldes ülejäänud Indiaga ongi Tamil Nadu osariik teistmoodi. Osad ütlevad, et see on nagu riik riigis. Või, et see on justkui see õige India ning põhjapoolsed osariigid on liialt sisserändajate poolt mõjutatud. Tamil Nadus pidi olema teistmoodi suhtumine, naised julgevad siin üksinda tänavatel käia ka hilisõhtul ning vaeste ja rikaste vaheline lõhe ei löö siin nii teravalt esile.
Erinevus ülejäänud Indiaga lööb välja ka poliitilisel tasandil. Tamil Nadu kohalikud parteid on piirkonnas alati olnud väga edukad ning India kongressis võib Tamil Nadu osariigi saadikute häältehulk olla tihtilugu kaalukeeleks. Siin tahetakse elada oma reeglite ja privileegide järgi.
Poliitikal võib olla olnud mõju ka Eesti laevakaitsjate saatusele. Üsna kaua oli Tamil Nadu peaministrina ametis proua Jayaram Jayalalithaa, kelle sõrmenipsutuse peale sai protsesse osariigis liigutada väga kiiresti. Pärast väga pikalt ametis olnud ja suure mõjuga naise surma 2016. aasta lõpus, on Tamil Nadu poliitilises juhtimises tekkinud justkui peataolek, sest tema kingadesse astunutel pole olnud sellist autoriteeti ja võimu. Ja kuigi kohtuvõim tegutseb ikkagi täidesaatvast võimust eraldi, on poliitilisel liidril võimalik nii mõndagi protsessi vajadusel kiirendada.
Veel Jayalalithaa ajal oleks see kõik ehk käinud kiiremini, kuid praeguste juhtidega ei saa selles nii kindel olla. Seda enam, et õige pea on tulemas osariigi valimised, millele poliitikud pööravad võib-olla rohkem tähelepanu kui 14-le eestlasele.
Kuid tagasi linna juurde. Üks jalutuskäik läbi Chennai võib tundlikuma lõhnatajuga inimesel tekitada suurt stressi. Ühe lühikese tänavalõigu peal võivad kiirelt vahelduda kütuse-, mango-, raipete-, pähklite- ja kusehais. Lõõskav päike võimendab neid lõhnu veelgi.
Ometigi on Indias praegu kogu aasta ehk üks kõige külmemaid aegu, kuigi ka öösel ei lange temperatuur naljalt alla 25 kraadi. Kuna linn on viimase poolsajandiga väga palju kasvanud ning rohealad on vähenenud, on keskmine temperatuur viimase paarikümne aastaga kasvanud kolm kraadi.
Kuid kõigi nende Chennai omapäradega harjub tõesti kiiresti. Kõige keerulisem on hakkama saada inimestega.
Esmalt on takistuseks keelebarjäär, sest kuigi inglise keel on siin ametlik keel, siis kohalik aktsent on nii tugev, et sisuliselt ei saa taksojuhtide või poemüüjatega inglise keeles rääkides nende vastustest mitte midagi aru. Asja ei tee kergemaks see, et kui taksojuhile isegi paberi peal aadress ette anda, siis tekib kohe teine ja ehk ka kõige jahmatavam probleem – ta ei oska lugeda.
Mõndade eripäradega tuleb lihtsalt leppida – et lapsed ajavad kangemaid hädasid täiesti vabalt ka rannas (Chennais on maailma pikkuselt teine linnarand, 6km) või et inimesed magavad tänaval või et mehed kõnnivad ookeanilaintes käest kinni (nad ei ole geid, vaid nii teevad siin head sõbrad) või et matuserongkäik käib trummipõrinaga läbi linna justkui suur rõõmupidu.
Kuid mõni eripära ajab täiesti hulluks. Kui kohalikult küsida mõni küsimus, mis eeldab „jah“ või „ei“ vastust, siis seda ei tule mitte kunagi. Nad liigutavad oma päid niiviisi, et sa ei saa aru, kas nad noogutavad või raputavad pead. See võib tekitada olukordi, kus sulle tuuakse tellitu asemel hoopis teine toit või taksoarve kujuneb kaks kord suuremaks. Sisuliselt tuleb jälgida, kui kiiresti kohalik oma pead sel kombel nõksutab: kui see toimub kiiresti, siis see tähendab jaatust, aga kui see toimub aeglases tempos, siis see tähendab midagi sellist, et ta on su küsimusest aru saanud ja asjaga tegeletakse. Kuid kui sul on asju vaja kiiresti ja konkreetselt, ajab see peanõksutamine kergelt öeldes marru.
Aga seda ei tohikski Chennais teha. Siin tundub, et asju tuleb võtta rahulikult ja mitte liialt muretseda paariminutilise hilinemise või valesse kohta sattumise pärast. Nii on ka endal kergem.
