DELFI FOTOD: Ülo Kaevatsi ärasaatmine Tallinna tehnikaülikooli peahoonest

 (3)
Professor Ülo Kaevatsi ärasaatmine
Professor Ülo Kaevatsi ärasaatmineFoto: Karli Saul

Nädala eest suri raske haiguse tagajärjel filosoofiaprofessor, riigi iseseisvuse taastamise üks eestvedajaid ja tuntud ühiskonnategelane emeriitprofessor Ülo Kaevats, kelle ärasaatmine oli täna TTÜ peahoonest.

Professor Kaevatsi ärasaatmisele olid tulnud näiteks Eiki Nestor, Jüri Ratas, Marju Lauristin, Andres Anvelt, Paul-Eerik Rummo, Edgar Savisaar, Mati Hint, Andres Tarand ja Mari Tarand.

Kaevats sündis 29. septembril 1947. aastal. Tal oli Vilniuse riikliku ülikooli doktorikraad. Aastaid oli ta Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja. Alates 1999. aastast oli ta TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi filosoofia õppetooli juhataja ja 2011. aastast emeriitprofessor. 1992. kuni 1995. aastani oli ta riigisekretäri ametis.

Alates 2014. aastast oli Kaevats ka Pressinõukogu liige.

Sel aastal oleks Ülo Kaevats saanud 68-aastaseks. Ühele filosoofile on see kuldne periood kogetu lahtimõtestamiseks ja ülestähenduste tegemiseks. Ülo sulest saanuks me lugeda väärtuslikke mõtteid ja analüüse Eesti lähiaja sündmustest. Olles põhihariduselt füüsik, oli ta selgesõnaline ja täpne ühiskonnaküsimuste määratlemisel ning hinnangute andmisel, kirjutasid Kaevatsi kolleegid TTÜ sotsiaalteaduskonnast.

Aktiivselt ja pühendumusega osales Ülo Kaevats meie riigi iseseisvuse taastamisel. Seda eluperioodi meenutas ta sageli uhkuse ja erilise heameelega. Tegevusele Rahvarindes järgnes riigisekretäri vastutusrikas amet. Ta tundis riigimehelikku vastutust ja kutsumust teha parimal viisil kõik endast olenev, et taastada poole sajandi eest katkenud Riigikantselei töö. See oli aeg, mil iseseisva riigi toimimiseks tuli teha suuri otsuseid. Järgnes juba varasemast tuntud töö Eesti Entsüklopeediakirjastuses.

Seotud lood:

Sajandivahetusel jõudis Ülo ilmselt oma suurima kutsumuseni – õppejõu tööni. Ta valiti TTÜ filosoofiaprofessoriks ning humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi direktoriks, mille arendamisse andis ta hindamatu panuse. Õppejõuna oli ta hinnatud ja oodatud lektor, kes sidus filosoofia tänapäeva sõlmküsimustega, olles tudengite vaieldamatu lemmik.

Olles ka Eesti Rooma Klubi liige, saatis Ülo Kaevatsit alati lakkamatu huvi kõige ümbritseva vastu. Tal oli tabav ja täpne, kuulajale alati arusaadav ja sisukas sõnakasutus. Ka teiste suhtes oli ta nõudlik sõnastuse selguse ja keelelise korrektsuse suhtes. Tema ilmekat, mittetrafaretset kirjasõna oskust kasutasid kolleegid sageli, kui taas tuli kirjutada juubelilugu või ka järelehüüe. Nüüd peame hakkama saama ilma Sinuta. Loodame, et andestad õpipoistele, kui märkad, et midagi võinuks öelda teisiti.

Üloga koostöö oli huvitav ja arendav. Seda nii kolleegidele, üliõpilastele kui ülikooli juhtkonnale. Ülo osales aastaid TTÜ arendustöös juhtides strateegiaseminare ja arengukava töörühma tööd. Kolleegid teavad, et hea huumorisoon oli sel mehel alati abiks, kui mõne probleemiga kerkinud pinge õhku täitis.

Perekonnast rääkis Ülo Kaevats soojuse ja uhkusetundega. Oli ta ju tublide poegade isa ja õnnelik vanaisa. Nüüdsest ei kõla tema kiired sammud enam ülikooli koridorides, ei avane uks ta lõbusa viipe saatel. Vestlusringis ei ole enam säravat visionääri. Üks on kindel - ikka ja jälle ütleb keegi, et selle või tolle asja kohta ütles Ülo nii või arvas seda ja teist.