DELFI FOTOD | Saksa ettevõtja Savisaare protsessil: korruptiivsete tuuleveskite vastu võitlemine tulemust ei too

 (45)

Korduvas altkäemaksuga nõustumises ja selle vastuvõtmises, rahapesus, korduvas omastamises ja erakonnale keelatud annetuse vastuvõtmises süüdistatava Edgar Savisaare kohtuprotsess jätkus ettevõtja Alexander Kofkini 2008. ja 2009. aastal käima lükatud viineriäri episoodi tunnistajate ülekuulamisega.

Kohtus tulid arutluse alla asjaolud, mis ulatuvad 2008. ja 2009. aastasse, kui Tallinna linnaruumi paigutati kioskid.

Kaubanduspaviljonide ja väikeste metallkonstruktsioonide valmistamisega tegeleva ettevõtte Jupro Disain OÜ omanik Juri Prohorski meenutas, et 2008. aasta suvel või sügisel tuli tema juurde ettevõtja Alexander Kofkini ettevõtte Estkompexim esindaja, tõi eskiisi ja küsis, et kas nad saaksid valmistada Tallinna linnaruumi paigaldatavad viinerikioskid. Prohorski sõnul suhtles ta Estkompeximi poole pealt Mihail Burõhhiga, kes on Alexander Kofkini õe pojapoeg.

Töö käigus puutus Prohorski kokku ka Mihail Burõhhi isa Aleksandr Burõhhiga. Lisaks esindas Estkompeximi veel ka Tarmo Jõulu.

2008. aasta sügisel kohtuti arhitektuuribüroos kord kahe nädala jooksul. Arhitektuuribüroo koostas projekti ja kohtumistel lahendati tehnilisi küsimusi.

Alguses sooviti, et Jupro Disain ehitaks putkad valmis pangagarantii alusel, aga kuna firma oli väike, keeldus Prohorski sellest pakkumisest. Mõne aja pärast pöörduti uuesti Prohorski poole ja lepiti kokku, et kioskid valmivad ettemaksu alusel ja need antakse üle ainult akti allkirjastamisel.

Seotud lood:

Töödega alustati jaanuaris 2009. Maikuuks valmistati Prohorski sõnul
neli kioskit. Pärast nelja kioski ehitamiseks sõlmitud lepingut sõlmiti ka teine leping, mille alusel pidi Jupro Disain valmistama septembriks veel 7 kioskit ehk kokku püstitati kahe lepinguga 11 kioskit. Esimene kiosk paigutati Balti jaama juurde.

Estkompeximi omaniku Alexander Kofkiniga puutus Prohorski kokku vaid korra, kui valmistamisel oli neli esimest kioskit. Prohorski meenutas, et kuna valmistamine oli keerukas, ütles ta Kofkinile, et kokkulepitud rahaga ei tulda välja. Prohorski esitas Kofkinile summa, millega oleks reaalne kioskid valmis ehitada ning edasise töö osas jõuti kokkuleppele.

Prohorski ei tea, kas ehitus- ja kasutuslubade protsessiga oli kõik korras, kuna lubadega tegelemine oli tema sõnutsi tellijafirma ülesanne.

Jupro Disain valmistas Prohorski kinnitusel kioskid õigeaegselt ja transportis need tellija nõutud asukohta. Pärast viie kioski valmistamist ja transportimist nende transportimine katkes.

Prohorski märkis, et tema jaoks oli projekt eriline tehnilises mõttes, kuna see oli keeruline. Näiteks tuli lahendada küsimus, mis materjalist üldse kiosk valmistada, samuti oli kioskile kavandatud suur õhuaken, mida pidi alumiiniumist profileerima. Tema hinnangul oli tegemist ilusa projektiga.

Üks kiosk maksis Prohorski sõnul 270 000 krooni. Projekt oli nii kioski, ventilatsiooni, reklaami kui seadmete kohta. Ta märkis, et kõik oli suurepäraselt välja mõeldud.

Prohorski hindas, et projekt oli linna jaoks hea kallis projekt.

Samas märkis ta, et nõudliku projekti tõttu oleks ta peaaegu infarkti saanud, kuna tema ettevõte pidi lahendama mitmeid tehnilisi küsimusi ja see oli tema jaoks väga suur väljakutse.

Prohorski kinnitas Savisaare advokaat Oliver Nääsile, et tema ei teadnud, kas tema ettevõtte ja Estkompeximi vahel sõlmitud leping oli seotud Estkompeximi ja linna vahel sõlmitud lepingu ja selle tähtaegadega.

Mihail Burõhh ehituslubadeta kioskite püstitamisest: me ei tahtnud hilinemisega riskida

2008. aastal Estkompeximi juhatuse liige olnud Alexander Kofkini õe pojapoeg Mihail Burõhh ütles täna kohtus, et temani jõudis info Tallinnas korraldatavast kioskikonkursist Meelis Maiste või Tarmo Jõulu kaudu, kes olevat näinud ajalehes kuulutust. Burõhhi ülemus Kofkin palus tal konkursil osalemisega tegelema hakata.

Burõhh ei teadnud, kas Estkompexim oli juba enne konkursi väljakuulutamisest sellest teadlik. Burõhh sai kioskite asukohtadest teada pärast konkursi võitu. Tema hinnangul olid kioskite asukohad arusaamatud.

Küsimusele, kas kioskite paigaldamine läks nii, nagu normid ja reeglid ette näevad, vastas Burõhh, et ta teab, et Tarmo Jõulul, kes selle valdkonna eest vastutas, olid väga suured probleemid erinevate linna nõudmiste ja tehniliste küsimustega. Näiteks oli probleemi elektrivarustuse saamise ja veevõrku ühendamisega.

Burõhh selgitas, et koos temaga Estkompeximi juhatusse kuulunud Peedu Zeiger ja ettevõtte ehitusinsener Tarmo Jõulu tegelesid dokumentidega, tema tegeles sellega, avada kioskeid, otsida sinna personali ja tarnida kaupa.

Burõhhi sõnul ei tegelenud tema lubade hankimisega, kuid oli teadlik, et kõiki lube kioskite valmimise tähtajaks ei saada. Tarmo Jõulu informeeris teda kioskitega seonduvatest probleemidest.

Ühel hetkel alustati kioskite paigaldamist ilma ehituslubadeta. Burõhh selgitas, et nad ei tahtnud riskida hilinemisega.

Teise põhjusena valmimistähtaja kõrval, miks kioskeid ilma lubadeta paigaldama asuti, nimetas Burõhh selle, et kioskite paigaldamisse investeeriti suur hulk raha, mistõttu oli vaja võimalikult kiiresti alustada investeeringu tagasiteenimisega.

Burõhh tunnistas, et kioskite paigaldamise tähtaja saabumise ja investeeringu huvides otsustasid ettevõtte juhatuse liikmed ehk tema ja Zeiger ning ettevõtte ehitusinsener Jõulu paigaldada kioskid ilma ehituslubadeta. Alexander Kofkin firma omanikuna ei tegelenud otseselt juhtimisega, kuid juhatuse liikmed Zeiger ja Burõhh informeerisid teda oma vastuvõetud otsustest.

Jõulu olevat ka pärast kioskite paigaldamist lubade saamisega edasi tegelenud.

Burõhh möönis, et äri ebaõnnestus ja tõi suurt kahju. Kahjumliku äri ostis ära Coffee In, mis asutas kioskitesse kohviäri. Burõhh pakkus, et kioskid müüdi maha palju odavamalt, kui ehitus neile maksma läks. Ta tõdes, et ilmselt arvestati valesti Eesti turu võimalusi, kuna Viinist toodud vorstikesed olid kallimad.

Aga oli ka teisi põhjuseid. Näiteks Lasnamäel Pae tänaval avatud viinerkioski äri luhtus, kui tänav suleti remondiks.

Saksa ettevõtja: linn ei toetanud minu ideid viinerikioskite loomisel

Samuti seoses viinerikioskitega tunnistusi andmas käinud sakslasest reisiajakirjanik ja ettevõtja Klaus Lenser soovis oma ettevõttega K & L OÜ Sausage Specialist alustada Tallinna vanalinnas Saksa traditsiooniliste kuumade vorstide tänavamüüki.

Lenser rääkis, et 2008. aastal pöördus ta Saksa-Balti kaubanduskoja poole, kust ta suunati välismaalastega tegeleva institutsiooni poole, mille ülesanne oli toetada välismaalasi, kes soovisid Eestis midagi teha.

Lubade osas suunati ta omakorda lubadega tegeleva Tallinna linnavalitsuse osakonda, kust talle öeldi, et lubade saamine võib osutuda keerukaks. Lenseri sõnul sai ta linnalt eitava vastuse, milles selgitati, et tänaval ei sööda ja kiosk rikub vanalinnas vaate ära, kuigi tema pakutud kiosk oleks olnud väike lahtine putka, mille üleval on varikatus või markiis.

Uuesti otsustas Lenser linna poole pöörduda siis, kui ta nägi Viru keskuse juures asuvat burritoputkat ja ta ei saanud aru, miks sellele anti luba, kuid talle mitte.

Lenser selgitas, et läks sama ametniku juurde koos toonase riigikogu liikme Indrek Raudsega, kes talle oma abi pakkus. Seekord anti talle lootust, et ta võib saada kioski püstitamise loa ürituste tarbeks, mis polnud tema hinnangul äriliselt mõttekas.

Lenseri sõnul jätkas ta pingutusi loa saamiseks ning tal õnnestus saada luba Saksa praevortside müügiga tegeleva kioski paigaldamiseks Piritale ja Pelguranda. Kioski paigaldamiseks pakutud asukohad teda aga ei rahuldanud ja ta esitas kohtule ühe kaebuse, et saaks kesklinnas vähemalt ühe kioski avada, ja täiendava kaebuse, et teda suunati Pelgurannas liiga kõrvalisse kohta. Lenser jäi kohtus siiski kaotajaks.

Esimesest linna poolt korraldatud konkursist viinerikioskite paigaldamiseks kuulis Lenser sõbrast ajakirjanikult, kes ütles talle, et pole mõtet osaledagi, kuna konkurss lõpeb juba sama nädala reedel ja tulemus on nagunii kindel.

Pärast esimese konkursi läbikukkumist osales Lenser teisel, ettevõtlusameti korraldatud konkursil. Lenseri sõnul polnud tal võimalik täita konkursil seatud tingimust, et juba algusest peale pidi ütlema, milline peaks kiosk välja nägema. Ta pöördus arhitekti poole, kes tegi talle suletud kioski kavandi, mis sobiks ka vanalinnaga. Lenser väitis, et oli algusest peale kindel, et kuna kioski välimus on maitse asi ja linn otsustab, ei ole võimalik tal võita. Ta tundis end ebavõrdselt kohelduna, kuna üks kriteerium oli ette antud ja tema hinnangul niimoodi konkursse ei korraldata.

Küsimusele, miks Lenser talle ebaõiglasena tundunud konkursi tulemust ja läbiviimise tingimusi kohtus ei vaidlustanud, vastas ta, et oli selleks ajaks projekti juba 50 000 eurot investeerinud ja korruptiivsete tuuleveskite vastane võitlus tulemusi ei too. Ta täpsustas, et kohut peab ta siiski objektiivseks, aga kohaliku omavalitsuse seadused soosivad linna tegevust.

Savisaare protsessi järgmine istung toimub teisipäeval.