DELFI FOTOD: Reportaaž Eesti keele päevalt Moskvas: me ei hakka teiega kunagi sõdima
„Nii palju on neid, kel läks väga südamesse meie ühise kodumaa lagunemine,“ kuulutab algul musta, hiljem valgesse ülikonda riietunud Laste kunstikooli number 11 vokaaliõpetaja Ivan Zubarev Moskva kultuurikeskuse Meridian lavalt. „See on meie kõigi vaba valik. Aga ühte ma ütlen: me ei hakka mitte kunagi üksteisega sõdima. Mitte kunagi. Me oleme selleks liiga lähedased.“
Lavalt kaikub tema esituses Georg Otsa aaria raskest sõjateest. Öeldakse, et suur täht Muslim Magomajev olla omal ajal keeldunud Otsa järele tegemast. Võib aru saada ka, miks. Ent ikkagi. Esitus haarab, sõnad haaravad, nostalgia võtab kõrist. Oli üks riik, enam ei ole. Ja paganama kahju. Selles saalis teistmoodi tunda ei saagi. Ega meid ühendanud ainult sõda, vaid ka näiteks lavalt kõlav Mister X-i aaria„Tsirkuseprintsessist“:
Устал я греться у чужого огня,
Ну где же сердце, что полюбит меня?
Живу без ласки, боль свою затая,
Всегда быть в маске - судьба моя.
Jossif Stalini surma-aastapäeval on ligi kakssada moskvalast tulnud selle asemel, et minna „juhi“ hauale lilli viima, tutvuma hoopis eesti keelega. Peale Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi (ja võimalik et mõne luurekooli) on praegu võimalik õppida siin eesti keelt ühes kohas. Scandinavian Nordic Schooli õpetajanna Anna Kornejeva ütleb, et õppetöö käib praegu suisa neljas grupis. Tõsi, need on väikesed, kokku õpib alla 20 inimese.
Motiivid on erinevad. Kellel armastus Eestis. Kes tahab piiri taga äri ajada. Kes õppida. Soomes näiteks olla väga suureks motivaatoriks sealsed tasuta ülikoolid. Aga pidavat olema päris mitu inimest, kelle puhul nähtav põhjus üldse puudub.
Eesti keele päeval Moskvas kõlavad aga suures kultuurikompleksis ennekõike nostalgilised sõnad, kuidas ajaloo keerdkäigud on kaks rahvast lahku viinud. Peale ümberkaudsete uudistajate täidavad saali kohalikud eestlased– ajan juttu kahe kunstniku ning mitme erusõjaväelasega, kes eri põhjustel pole tahtnud Eestisse elama naasta. Nagu näiteks laskurkorpuse veteran Tõnis Sullakatko, kes sattus mobilisatsiooniga just punaste poolele ning veetis ülejäänud elu erinevates sõjakoolides. Nõukogudemaa lagunemine pole neile inimestele midagi head teinud, kerkinud on kõigest uued barjäärid.
Lavale jooksevad kuldkollastes kleitides tüdrukud. Noorte priimabaleriinide repertuaarist käib läbi ka Tuljak. „Aga meil on koolis isegi Georg Otsa büst“, kilkab esimese klassis käiv Vassilissa pärast etendust. Mitte sellepärast, et Ots oli eestlane. Vaid et tegemist oli Nõukogudemaa ühe võimsaima lauljaga.
Satun ühe venelasest neiuga rääkima päevapoliitikast. Kui ütlen möödaminnes „Krimmi annekteerimine“, teeb ta ehmunud silmad: „Teil eestlastel on ka naljad.“ Aga need vastuolud ei sega. Eestlasi (mitte meie juhte) armastatakse Moskvas endiselt. Pärnu, Tallinna vanalinn… ainult et nüüd tuleb külastustes väike vahe sisse teha. Kaks korda langenud rubla kurss ekskursioonideks just suurt ruumi ei jäta.
Samas, kui mägi ei tule Muhamedi juurde… Õhtul esineb jälle täissaalile Anne Veski. Neile, kes „fašistide“ üle liiga palju pead ei vaeva, on just tema see õige eestlane. Peaaegu nagu Georg Otski.
Ajad on paraku ärevad. Saalist lahkudes otsin silmadega seina äärde jäetud seljakotti, mis on toimetatud pommikahtlusega juba koridori. Pagana rumal mõte, ei suuda endale jätta. Arvata, et kotis on lõhkekeha – ja siis seda liigutama hakata. Mõistan siiski, et ehmatus oli päriselt. Sama rumal oli mõte kotist eemale minna.
