DELFI FOTOD: Pressifotograafi rasked hetked piirivalvelennukis: häbi on. Paha on. Korraga hakkab külm, väga külm

 (54)
Kaadrid õhust!
PPA jääpatrullis
Foto: Andres Putting

Delfi fotograaf Andres Putting käis lendamas politsei-ja piirivalveameti (PPA) lennusalga lennukiga ning kirjeldab alljärgnevalt, kuidas tavalisele inimesele selline kogemus mõjuda võib.

Juba mõni kuu sügelesin koos politseinikega lendama. Millal ometi saab, tüütan ma oma kirjade ja kõnedega PPA pressitalitust. Käin neile peale nagu halb uni. Tahaks ju näha kuidas meie piiri kaitstakse, kuidas kopterid lendavad ja kuidas tegelikult asi käib.

Lõpuks sain kõne politsei pressitalitusest. Nii, nüüd läheb asjaks. Saad lendama. Läheme vaatame kuidas käib jääluure, teatati mulle kommunikatsiooniteenistusest. Vau, lõpuks ometi tuli õnn mu õuele, olen rahul.

Kuna ilmad on kehvad, siis on variant lennata neljapäeval või reedel pärastlõunat, teatati. Okei, vahet pole, olin õhinal nõus, lendame reedel.

Spetsiaalne riietus, oluline istekoht

Reede, 6.märts, kell 13.30. Lääne poolt tuleb ida suunas tuule, vihma, lörtsi front, teatas raadio ilmateade. Pole hullu midagi, vastas mu uurivale meilile PPA kommunikatsioonispetsialist - lend toimub iga ilmaga.

Lennujaama tagumises väravas läbime koos punapäise ja särtsaka PPA pressiesindaja Annikaga turvakontrolli. Veidi häbelik turvatöötaja teatab, et kuna alates märtsist on turvareeglid muutunud põhjalikumaks siis tuleb kõik läbi vaadata. Ja ta vaatabki piinliku põhjalikkusega läbi mu fotokoti, uurib kaamerate sisu, optikat vastu valgust, katsub läbi jope varrukad, voodrid, käsitsi kompab mind ennast pealaest jalatallani. Sellist põhjalikkust pole ma veel enne näinud.

Seotud lood:

Liigume meid ootavasse mikrobussi, mis meid lennusalga hooneni toimetab. Lennuk, Tšehhi päritolu, kahe turbopropellermootoriga Let L-410 Turbolet seisab maja ees. Meid võtab vastu kogu meeskond, mille kapteniks lennukite eskadrilli ülem ja läinud aasta Eesti aasta isaks tunnistatud Valeri Kutuzov.

Muhe hallipäine härra vaatab meid üle ja siis saame käsu riietuda. Mismõttes riietuda?! Oleme ju riides? Ei, kuna me lendame mere kohal siis peavad seljas olema vastavad päästevahendid. Kuiv ülikond ja päästevest.

Liigume siis riietusruumi, kus meile antakse selga oranžid veekindlad ülikonnad ja nende peale päästevestid. Kas neis palav ei hakka? Lennukis hakkab kindlasti palav, hoiatab operaator Raivo Karp. Lukku pole tarvis praegu kinni tirida, muigab ta. “Kuivad” seljas liigume lennuki juurde ja upitame ennast lennukisse.

Kus sa istuda tahad, uurib Raivo minult. Vaatan, et lennuki sabas on laud, tool - oh, see on ju mugav, arvan ma. Ma veel ei tea, et tegelikult on see viga. Olen veendunud, et sarnaselt laevale on lennuki sabas stabiilne.

Vihma ja lörtsitaolist sodi sajab vaikselt taevast alla. Kinnitan rihmad, sean kaamerad valmis. Minu ees ekraanide juures istuv Raivo näitab ekraane. See on radar, see on videopilt lennuki ninas olevast kaamerast, see on sidesüsteem jne. Palju nuppe, palju seadmeid. Näe, see on oksekott, kui peaks paha hakkama.

Einoh milleks, misasja, olen ju lennanud korduvalt, ei hakka minul paha, muigan kergelt enda ette. Ega ma mingi nõrk pole. Okei, aga kui vaja, siis saad minu käest, on sõbralik tehnik valmis aitama. Võta ka veepudel, sest ülikonnas on ju palav. Viskan pudeli fotokoti sahtlisse ja naudin vaadet.

Korraga hakkab tekkima imelik tunne...

Lennuk käivitub. Kõrvaklappides käib tehniline jutuvada, kontrollitakse seadmeid jne. Saame lennuloa ja hakkame ruleerima. Mõni hetk ja mootorid hakkavad täistuuridel tööle.

Kerkime. Opaaa, lennuk teeb jõnkse. Üles-alla, tiibadega paremale-vasakule. Meie alla jääb Tallinna lennujaam, Ülemiste järv. Nähtavus kaob. Lennuk jõnksutab.

Teen pilte allapoole jäävast maast ja tunnen korraga, et mingi imelik tunne hakkab tekkima. Korra jookseb sisemusest läbi kerge iiveldustunne. No ei, lõpeta ära, annan endale korralduse. Meil on kaks tundi lendu nüüd ees. Pea vastu, Andres!

Loe veel

Sõidame ida suunas piki Soome lahte. Nähtavus on juba veidi parem. Sisemuses aga tunnen kuidas justkui mingi soe ja suur käsi raputaks siseorganeid. Kuum tunne jookseb mööda ihu, esimene higitilk voolab mööda otsaesist.

Vaatan välja, lennuk rappub taas üles-alla. Teen pilte, möödunud on 20 minutit stardist. Veel jõuan hoida kaamerat, aga kuumus juba ründab. Meie all on Põhja-Eesti rannik. Jääst pole haisugi. Võtan esimese veelonksu pudelist ja üritan Annika pilgule vapralt vastata. Pole hullu, aga raputab kõvasti, muigan läbi iivelduse. Lendame.

Sisemuses keerab juba päris toredalt. Oleme kusagil Kunda kandis. Pildid sünnivad juba nii, et ma ei vaata kaamerasse vaid tõstan kaamera akna juurde ja vajutan. Üritan vaadata läbi okulaari, aga nagu kiuste teeb lennuk jõnksu ja minul jookseb särinal läbi soolikate iiveldushoog.

Tehnik-piloot näitab ekraanidel radaripilti. Näed, me nagu virtuaalse kammiga kammime praegu Soome lahte, näitab ta radariekraani. Siin on laevad, siin on saar jne, seletab mees. Tema hääl kostab nagu kusagilt kaugelt. Vatine tunne süveneb.

Valeri, lennukikapten, lobiseb kaaspiloot Märdiga, kes teatab, et ilm on siin päris ilus, aga Tallinna tagasi minnes võib huvitavaks minna. Misasja?! Huvitavaks? Mul juba on huvitav, vannun omasoodu ja neelan vett, ning üritan veel naeratada Annikale.

Pühin salaja näolt higi ja üritan leida ventilatsiooniava, kuskaudu värsket õhku saada. “Kuiva” lukk liigub salaja allapoole, sest on jubedalt palav ja paha olemine süveneb.

Lennuk teeb tagasipöörde kusagil Eesti idaosas ja ma tunnen, et enam ei suuda. Tehnik-lendur märkab mu kimbatust. Kuule, tule ettepoole istuma, sest taga ju raputab kõige rohkem. See oligi nüüd see viga, mille teadmatusest tegin! Kui laevas ahtris on kõige parem olla, siis lennukis on see vastupidi - ei suuda ma ennast kirumata olla.

Liigun pilootide selja taha, võtan kaasa veepudeli ja palun Raivolt oksekotti. Ei, ma ei kavatse oksendada, aga igaks juhuks, noh, üritan veel kõva mees olla.

Kaamerad on mu selja taga tooli peal, aga lihtsalt pole enam jõudu neid kätte võtta. Ainuüks mõte nende kättevõtmisest keerab sisemuse sõlme. Loobun. Vaatan välja. Nähtavus on hea, Tallinna suunas pilvefront korralik. Lennuk väga enam ei raputa. Äkki pääsen, rahustan ennast.

Andres, pea veel vastu! 

Loen mõttes minuteid, jälgin silmapiiri, halb tunne justkui kaoks. Lennuk teeb jõnksu ja jälle on kurgus see vastik tunne. Aeg venib jubedalt. Uni hakkab ründama, higi jookseb mööda selgroogu alla. Jube uni, hoian jõuga silmi lahti ja vaatan alla. Meie all on paar kaubalaeva, ei mingit jääd, veidi uduvine. Lennuk lendab rahulikult. Panen korra silmad kinni, nagu hakkaks parem. Korraga hakkab külm, väga külm.

Tirin kombinesooni kinni ja mõtlen, kurat kuidas need vennad küll sellises keskkonnas töötada suudavad. Mingeid ekraane vaadata jne. Tallinn läheneb, nähtavus kaob, lennuk hakkab kõikuma, jälle üles-alla nagu Ameerika mägedel.

Andres, pea vastu veidi veel. Pilte ma enam teha ei jõua, lihtsalt pole jõudu - saaks vaid maa peale tagasi, on peas ainuke mõte. Tahan maa peale, kohe!

Lennuk vajub vasakule tiivale, siis paremale, maapind hakkab paistma, käsi haarab oksekoti järele.

Tunnen, kuidas lihtsalt minust sõltumatult teeb mu sisikond seda, mille vastu olen kogu lennu võidelnud, lihtsalt pole jõudu. Annan alla. Ükskõik mis saab.

Häbi on. Paha on.

Hetk enne maandumist see juhtubki - kasutan kilekotti. Häbi on. Paha on. Palav ja külm korraga. Magada tahaks, ei tahaks kah. Kas mõni pilt välja tuli? Vahet pole, on mõtted mis mind laviinina korraga tabavad. Lennukirattad puudutavad maad...

Varjan oma kehaga kasutatud kilekotti punapäise Annika eest. Häbitunne on kuidagi suur. Ruleerime tagasi lennusalga maja juurde. Möödunud on kaks tundi. Kaks piinarikast tundi Ameerika mägedel Soome lahe kohal.

Ma ei lenda enam kunagi, annan kiirelt sisemise lubaduse. Lennuk peatub. Võtan kaamerad, oksekoti ja tudisen kuidagi lennukist välja.

Ära põe, pole mitte mitte midagi hullu selles, lohutab mind Raivo, ma ise olen lennanud kaheksa aastat juba ja ikka vahel kasutan kilekotti. Meil isegi kõvemad merekarud, kes lendavad, vahel jäävad haigeks. Lennuki rappumine ja kõikumine on hoopis midagi muud kui vaikselt merehaigeks jääda. Selles pole mitte midagi hullu, on sõbralik Raivo mind abistamas. Inimene lihtsalt pole loodud lendamiseks.

Rebin seljast oranži kombinesooni ja imen endasse viimased tilgad pudelisse jäänud vett ja tunnistan endamisi, et PPA lennusalgas töötavad ikka väga kõvad mehed, kes hoolimata viletsast ilmast, rappuvast lennutehnikast ja sõlmes soolikatest, suudavad meie piiri valvata ja nad teevad seda väga hästi.

Respect! Jääd, muide, me ei leidnudki...