Eesti endine suursaadik Venemaal Jüri Luik meenutas, et tema kolmeaastasest Moskvas viibimisest kolmandiku ehk ühe aasta tegeles ta Eston Kohveri juhtumiga. Tema kinnitusel tegid Eesti diplomaadid kõik endast oleneva, et juhtum laheneks positiivselt.

Luige sõnul oli saatkonnal kaks rolli: avaldada poliitilist survet - kõigil kohtumistel Vene ametnikega rõhutati vajadust röövitud Kohver vabastada, ning konsulaartöö, sest konsul oli ainus inimene, kes pääses vanglasse. "Meie konsul Signe Matteus, kellele tuleb au anda, oli ainus Eesti ametnik, kes kohtus Kohveriga. /---/Psühholoogiliselt väga keerulises olukorras olevale inimesele oli see väga oluline."

Kaitseminister Hannes Hanso juhtis tähelepanu, et Venemaal on hakanud tekkima teiste riikide suveräänsuse rikkumisel teatav muster ja tõi näiteks Venemaa tegevuse Ukrainas, Gruusias ja mujal. Taolist käitumist on siiani lubanud endale Põhja-Korea, Jeemen ja ka näiteks Somaalia piraadid, märkis Hanso. Infosõjas jõudis meie sõnum tema hinnangul aga palju kaugemale kui Venemaa sõnumid.

Ta nentis, et kui keegi spekuleerib teemal, kas Kohveri juhtumi lahenemine viitab sellele, et suhted Venemaaga on paranemise teel, siis pole see tõenäoline. "Kui on gangreenis jalg ja kalossis on kivi, siis selle kivi eemaldamine jalga terveks ei tee," tõi Hanso näiteks.

Miks Vene meedia Dresseni teema suureks puhus? Seetõttu, et seda kasutatakse sisepropagandaks. Julgeolekuorganite kangelaslikkus on üks tüviteema Vene propagandas, nentis Luik. "Võimalik, et kuuleme temast veel ja veel, ja temast tehakse mingi uus Stirlitz. Kuid me ei peaks sellest masendusse langema, mis meil sellest," sõnas Luik ja lisas, et Läänes ei võeta Vene propaganda videoklippe tõsise informatsioonina.

Hanso märkis, et Venemaa sõdib infoplaanis omaenda elanikkonnaga. Hanso sõnul jõudis infosõja mõttes Eesti sõnum kaugemale ning Eestil oli kümneid ja kümneid sõpru ja liitlasi, kes olid toimuvast meiega ühel arvamusel.