Keit Pentus-Rosimannus juhtis tähelepanu, et alguses võis tunda, kuidas Venemaa tahab võtta kohtumisest tavapärast propagandavõitu. „Mulle tundus just, kui vaadata ootuspäraseid jutupunkte, mida lasti välja erinevate propagandakanalite kaudu, siis vähemalt alguses jäi mulje, et Venemaa tahab võtta propagandavõitu sellest kohtumisest.“

1x
00:00

Kuid kuna Eesti poolt vaadates ei pandud sellele sündmusele mingeid erilisi lootusi, siis kujunes see tema hinnangul pigem ootuspäraseks. „Eesti poolelt tuleb vaadata, mis olid ootused. Need ei olnud väga kõrged. Oleme ära harjunud, et nendest kohtumistest suurt paradigma muutust ei saagi tulla. Kuulates president Kaljulaiu pressikonverentsi ma arvan, et see oli ootuspärane.“

Umbes samale seisukohale jäi Krištafovitš, kes aga pani tähele, et Venemaa inimõiguste olukord ei figureerinud ei president Kersti Kaljulaiu kokkuvõtetes kohtumise kohta ega ajakirjanike küsimustes.

„President Kaljulaid võinuks rohkem rääkida inimõigustest, ta ei puudutanud seda pressikonverentsil ja ajakirjanikel polnud selle kohta konkreetseid küsimusi. Kui ta aasta eest tõstatas Oleg Sentsovi teema, poseeris kollases särgis kirjaga „Free Sentsov“, siis ajakirjanikel sel korral selle kohta küsimusi ei olnud, kas ta puudutas seda teemat kohtumisel või mitte. Seda tahaks ikkagi teada,“ märkis Krištafovitš.

President Kaljulaid seletas oma pressikonverentsil Moskvas, et Vladimir Putiniga oli kõne all ka piirilepe, kus Vene pool olevat andnud märku edasi mineku valmisolekust oma tavapäraste klauslitega, kuid Eesti poolt sai president lubada vaid vastava info edastamist valitsusele.

„Sõnades oleme sellist Venemaa poolset valmisolekut, et ollakse kohe-kohe valmis edasi minema, kuulnud aastaid. Ratifitseerimine pole siiski jäänud Eesti taha, vaid Venemaa kätte,“ leidis Pentus-Rosimannus.

Samas märkis ta, et ega kaljulaid saanukski midagi Eesti poolelt lubada, sest uue valitsuse osapoolte seisukohad on ses küsimuses lahknevad. „Mis puutub piirileppega edasiminekut, siis on meil sellega kaunis kummaline seis. Täiesti arusaadav, et president ei saanudki midagi kindlat väita, sest meil on kummaline valitsuskoalitsioon. Selle üks osapool on öelnud, et piirilepe tuleks tühistada, teisel osapoolel on leping Putini parteiga ja kolmas osapool, kes on nõudnud Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamist, on väga skeptiline Venemaa osas. Ei oska mina ka siin rohkem midagi öelda.“

Kaljulaid teatas Moskvas, et tõstatas Putiniga ka Ukraina ja Gruusia teemad ehk nagu ise nimetas „karvased teemad“. Kuid seal olevat saanud Venemaalt tavapärased vastused, mis nägid viga rohkem Ukraina pool näiteks. Kas lihtsalt korrati oma seisukohad ja sellega oligi kõik?

„Neid karvaseid teemasid on üpris palju. Ukraina on näiteks lõpetanud alates neljapäevast sõjategevuse Donbassis, kuid neid on kaheksal korral ikka rünnatud. Venemaa polegi nõus neil teemadel rääkima, seda ootusi polnudki,“ ütles Krištafovitš.

„Aus oleks, kui meie president neid markeeriks, et need on Eesti ja EL-i jaoks murekoht. President Ilves oleks seda arvatavasti teinud palju jõulisemalt,“ leidis ta.

Kohtumist vaadeldes märkis Pentus-Rosimannus veel seda, et kui Venemaa poolt oli lisaks Putinile kohal ka välisminister Sergei Lavrov ja veel üks minister, siis torkas silma, et Eesti poolelt ei olnud Kaljulaidiga kaasas valitsuse liikmeid.

„Mulle jäi kulasse tiksuma see, et kui Venemaa poolelt oli kohtumise juures välisminister, siis Eesti poolelt polnud ühtegi valitsuse liiget. Kas ei tahtnud ükski valitsuse liige seal osaleda, et juhul kui midagi juhtub, või neid ei lastud?,“ püstitas ta küsimuse.

Ta ei pidanud ministri puudumisel piisavaks seletuseks seda, et hetkel on üks valitsus just lahkumas ja teine ametise astumas. „Eestis pole ühtegi hetke, kui valitsust ei ole. Ka praegu on valitsus ametis ja seal on mitu ministrit, kes jätkavad oma positsioonidel,“ leidis ta.

Saates on juttu veel teistestki kohtumisel tõstatunud teemadest nagu näiteks Eesti kampaaniast ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks saamiseks, Putini vastuvisiidi võimalusest Eestisse ja sellest, kas president Kaljulaid suutis Venemaa siinse muukeelse elanikkonna integratsiooni edunäites ära veenda.