Delfi eksperiment: kuidas eesti keele eksam nelja tunniga käe krampi kiskus
"Nagu hiljem selgus, kukkusin ma selles punktis kohe läbi, sest eksamijuhendis oli sõnaselgelt kirjas, et pärast lugemise osa võib kirjutamiseks valida ka teise teema, kui oli algtekst. Mina aga pidasin loogiliseks, et valitud teemal alustan ja ka lõpetan.
Eksami kord on tavaline – isikutunnistuse ettenäitamisel lubatakse eksaminandid ruumi, kõik asjad tuleb ära anda, jäävad ainult söök-jook, kaks pastakat ja isikutunnistus, kasutada võib õigekeelsussõnaraamatut ja eksami ajal saab ruumist väljuda vaid eksamikomisjoni liikme saatel.
Eksam algas minu jaoks kell 10.15, kui laudadele jagati algtekstid ja mustandilehed. Valida sai nelja teksti vahel, mis laias laastus tähendasid seda, et esimene teema oli põlvkondadevahelistest suhetest, teine maailmavaatest, kolmas eesti kultuurist ning neljas eesti keele õigekirjast.
Lugesin kõik tekstid diagonaalis läbi. Kaalusin esimest ja teist ning otsustasin teise kasuks. Välistasin kohe neljanda teksti. Kolmas – Ilmar Raagi eesti kultuuril põhinev essee – oleks ka sobinud, aga mingi sisetunde põhjal otsustades jätsin ka selle kõrvale.
Niisiis Eero Raun Tambergi luuletus maailmavaatest, kus ma pidin võrdlema nõukogude aja komsomoli astumist tänapäevase parteisse värbamisega. Põhjendama, miks autori arvates on sõna maailmavaade pelgalt sõnakõlks.
Enda arvates tulin ülesandega toime isegi liiga hästi, sest nõutava 50 kuni 100 sõna asemel vastasin esimesele küsimusele kahel leheküljel. Eks siis hiljem paistab, kuidas hindajad sellesse suhtuvad.
Kui lugemise osas esitatud kolmele küsimusele kokku neljal leheküljel oma vastused olin andnud ja puhtandina selle ka ümber kirjutanud, oli käsi juba täiesti krampis. Masseerisin ja raputasin seda, sain komisjonilt uue mustandilehe ja asusin kirjandi osa kallale.
Nüüd tundsingi, et tegelikult on jõud juba läbi. Aega oli kulunud poolteist tundi ja mõte kiskus krampi nagu käsigi. Nosisin kaasavõetud mandleid ja šokolaadi läbisegi. Nüüd oleksingi tahtnud teemat vahetada ja hakata kirjutama esimesel teemal, mis eeldanuks põlvkondadevaheliste suhete lahkamist, kuid kartsin, et see ehk pole lubatud. Rumal minust, et ma küsida ka ei taibanud.
Võtsin siis ennast kokku ja hakkasin kirjutama maailmavaatest ja vaatest maailma. Tuli üks täiesti saba ja sarvedeta jura neljal leheküljel. Sõnade arvu, mis eelduste kohaselt pidi olema vähemalt 400, ma kokku ei lugenud.
Mõtlesin, kui keeruline on noorel inimesel keskenduda küsimustele vastamisele ja hiljem uuesti hakata mõtteid koondama kirjandi kirjutamiseks. Minu jaoks oli eksam uues vormis nagu kaks eraldi eksamit. Aga võib ka olla, et mul on lihtsalt nostalgia vana hea kirjandi järgi.
Ka tundus mulle, et nelja variandi vahel valimine on märksa kitsam valik kui kümne kirjandi teema vahel valimine. Kümnest peaks ju igaüks leidma endale midagi sobilikku. Nüüd aga olid teemad kuidagi üpris ühte väravasse – kultuur, keel, maailmavaade, suhted. Ehkki suhted on meie maailmas üks olulisim, millele tähelepanu pöörata, oleks võinud olla midagi erinevamat. Vähemasti mõni tekst oleks võinud olla mitte niivõrd humanitaari poolt kirjutatud.
Soolisele võrdõiguslikkusele mõeldes ei olnud ka ühegi naisautori teksti. Ka Arvo Valtoni tekst 1978. aastast oli kummaline valik, sest teised kõik olid tänaste abiturientide eluajal kirjutatud tekstid. Samal ajal polnud enam sees Tammsaaret, mis on alati olnud igihaljas küpsuseksmitel mõõdu võtmiseks. Veel võib öelda, et tegemist oli tõesti EESTI keele eksamiga, sest ükski tekst polnud tõlketeksti.
Kokku kirjutasin 16 A4 lehekülge käsitsi teksti, mis on hirmus pingutus, sest kasutan paberit ja pliiatsit ainult märkmete tegemiseks ja allkirja andmiseks. Siit viib mõte elektroonilise eksamini, mis küll toimuks eksamiruumis, aga kus ID-kaarti ei pea mitte uksel näitama, vaid see tuleks arvutisse sisestada. Töid oleks ju ka kergem parandada ja ära jääksid kõik kulud trükkimisele ja transpordile, mida eksamikeskus praegu kannab. E-riik võiks selle asja ära teha küll, e-kool, e-tervis ja e-valimised meil juba on.
Tunne oli kokkuvõttes hea. Väljusin eksaruumist kell 14.30. Eksami lõpuni jäi veel tund ja 45 minutit. Nii tore oli pärast eksamit õue värske õhu kätte jõuda, pea natuke tuikas ja käsi valutas. Tulemuste selgumiseni kulub nüüd küll veel umbes kolm nädalat. Minu jaoks puhas uudishimu, aga mõne abituriendi jaoks selle kevade olulisim sündmus. Pöidlad pihku, et tööde hindajad mõistaksid kirjapandut samuti nagu kirjutajad täna mõtlesid."
