David Vseviov Putini 60. juubelist: ta teod sunnivad meid säilitama sünnipäevalapse poolt juhitud riigiga suhtlemisel kaine mõistuse

Delfi palvel kirjutas arvamusliider ja õppejõud David Vseviov täna oma 60. juubelit tähistavat Venemaa presiedent Vladimir Putinist lühiarvamuse, juhtides tähelepanu, et ta hingel on nii palju tegusid, et eestlased peavad Venemaaga suheldes säilitama alati kaine mõistuse.

"Nõukogude Liidu ajalugu käsitlevates töödes on tavaliselt nimetatud tinglikuks verstapostiks, mis eristab absoluutse isikukultuse valitsemisaega varasemast, suhteliselt tolerantsemast perioodist, 1929. aastal laiaulatuslikult tähistatud Stalini 50. juubelit.

Kas ka Vladimir Putini 60. juubelist saab kunagi mingi kokkuleppeline joon, mis võimaldab rääkida sellele eelnevast ja järgnevast ajast, on tänasel päeval loomulikult raske öelda. Kuigi vaevalt. Sest tulevikku vaadates kujuneb ilmselt selleks märgilise tähtsusega kuupäevaks mitte peatse juubilari 60. sünnipäeva tähistav 2012. aasta 7. oktoober, vaid pigem 2011. aasta 24. september, kui valitseva partei kongressil teatati Venemaa kodanikele ja maailmale tervikuna, kellest saab tulevane riigi president.

Oodatav sündmus, mis aga oma ootamatu (vähemalt tandemist võimukandjatele) rahvapoolse reaktsioonina võimaldab juba praegu näha selles päevas olulist murdejoon eelneva ja järgneva vahel.

Hea tava nõuab, et sünnipäevade ja seda enam ümmarguste puhul meenutatakse päevakangelase saavutusi. Ehk seda head, mida ta on eelnevate kümnendite jooksul korda saatnud. Ning pole mingit kahtlust, et Vladimir Putini tulihingelised pooldajad (aga ainuvalitsejate pooldajad on alati tulihingelised) räägivad meile lähematel päevadel veendunult ja korduvalt sellest, kuidas nende ebajumala juhtimisel ületas Venemaa XX sajandi suurima katastroofi (juubilari väljend) järelmid ning tõi põlvedele surutud riigi uhkelt suurriikide perre, ehk Ameerika Ühendriikide kõrvale, tagasi. Ja kui nad Vladimir Putinile ka midagi ette heidavad, nagu seda teeb näiteks kirjanik ja publitsist Anatoli Salutski, siis vaid seda, et president, kes ennast 2002. aastal nimetas tagasihoidlikult „palgatööliseks“, pole aru saanud asjaolust, et vene rahvas ihkab tagasi talle olemuslikult omast ja 1953. aasta märtsis koos Stalini surmaga lõppenud isevalitsejalikku korda ning pole veel hakatud tõeliseks tsaariks.

Kuid midagi pole parata, Vladimir Putin pole eraisik ja tema valitsemine pole piirdunud kaugeltki kokkuleppeliselt kriitikavaba saja päevaga. See on pikk periood, mis sisaldab salateenistuse eesotsas olemist ja valitsuse juhtimist ning Venemaa ajaloos enneolematut kolmandat presidendina valitsemisaega.

Ja kui seda aega hinnates paigutub positiivselt valgele poolele valdavalt üldsõnaline kiitus, millele lisanduvad lõbusad lood tiigrite, jääkarude, amforatega ja kurgedega, siis negatiivsele – mustale, pikk konkreetsete sündmuste jada, mis tsiviliseeritud maailmas ei peaks kaunistama ühegi riigijuhi võimuloleku aega.

See loetelu algab 1999. aastal, Putini valitsusjuhiks olemise aega paigutuva islami äärmuslaste sissetungiga Dagestani, elumajade õhkimisega Venemaal ja teise Tšetšeenia sõjaga ning jätkub selliste märgiliste traagiliste sündmustega nagu 2000. aasta – „Kursk“, 2002. – „Nord-Ost“ , 2004 – Beslan jne. Sellesse paigutuvad nii sissetung Gruusiasse kui Anna Politkovskaja ja teiste tapetute nimed.

Need on kõik sündmused ja teod, mis panevad meid, juubilari õnnitledes, säilitama sünnipäeva lapse poolt juhitud riigiga suhtlemisel kaine mõistuse."