Kogu dokument pole ka praegu avalik, vaid osad lõigud on kinni kaetud. Avaldati aga info, mille kohaselt võitles see organisatsioon Balti riikide vabaduse eest. Selle juhiks oli keegi Heino Nurk, kes oli elanud pikalt välismaal, aga naases 1943. aastal Eestisse.

Nurk oli CIA andmetel 40-45 aasta vanune endine kaitseliitlane, kes oli varem olnud Artur Sirgi juhitud vabadussõjalaste liidu tegevjuht (secretary). Saksa okupatsiooni ajal ühines ta Saksa sõjaväe koosseisus loodud Eesti üksksutega.

Organisatsiooni peakontor oli CIA andmetel Tallinnas. Selle liikmed pidid kohtuma endises Scheeli pangas, hotellis Imperial, Dombergis (endises politseihoones, mille olid okupeerinud sovetid) ja Toompeal Nevski katedraali all olevates katakombides. Pole selge, mida Dombergi all mõeldi, aga ilmselt on see Toompea.

Eesti Vabaduse liikmed olid raporti järgi saanud relvasid Saksa sõjaväe ladudest. Liikumisel oli 4000 liiget, neist 1000 Lätis ja 500 Soomes. Organisatsioon tegeles CIA andmetel nii sabotaaži kui Nõukogude sõjavarustuse hävitamisega.

Näiteks hävitas organisatsioon CIA hinnangul korduvalt Kiviõlis asuva tehase (distillery), samuti ühe raadiojaama. Organisatsiooni peeti vastutavaks ka Tallinnas teeninud Nõukogude komandöri, kindral Šujovi kadumise eest.

Organisatsioon oli CIA andmetel väga aktiivne Paldiskis, aga ka Tartumaal.

Ilmselt on suurem osa CIA raporti andmetest vale. Nõukogude eriteenistused olid väga osavad "nõukogudevastaste", aga tegelikkuses nende kontrolli all olevate "salaorganisatsioonide" loomises. Ka Balti riikides suutsid venelased peale teist maailmasõda lääneriikide eriteenistused edukalt ära petta.

Peale teist maailmasõda oli Eestis hulk koolinoorte põrandaaluseid vastupanuorganisatsioone, mis tegelesid aga peamiselt Nõukogude võimu sümbolite, nagu Punaarmee mälestusmärkide, õhkimisega.