Briti kaitsejuht: Venemaa jaoks on vaja ühtset joont

 (1)
Briti kaitsejuht: Venemaa jaoks on vaja ühtset joont
Päevaleht/Pressifoto, Marko Mumm

Briti asekaitseminister paruness Ann Taylor arvab, et Venemaaga kõneluste jätkamine aitab Gruusia sündmustele vaatamata hoida Euroopa Liidu ühtsust.

Paruness Taylor, paari päeva eest otsustas Euroopa Liit taasalustada kõnelusi Venemaaga, seda vaatamata positiivsetele arengutele(?) Gruusia kriisis. Ühendkuningriik toetas samuti pehmemat positsiooni. Kas see tähendab, et Venemaa välisministri Sergei Lavrovi poolt Briti kolleegile David Milibandile öeldud karmid sõnad on üks põhjus, miks see positsioon on Venemaa puhul pehmenenud?

Ma pole päris kindel, kas seda saab nimetada positsiooni pehmenemiseks. Igaüks ütleks, et Gruusias juhtunu on Venemaa ja Euroopa suhteid muutnud. Me oleme teinud väga otseselt selgeks, et me ei saa siirduda tagasi tavapärase asjaajamise juurde, nagu poleks midagi juhtunud.

Oma arupidamistel Euroopas oleme püüdnud jõuda kollektiivse lähenemiseni, et me ei satuks olukorda, kus Venemaa valib ühe riigi ja siis teise ning hakkab nendega teatud küsimustes eraldi tehinguid tegema. Hiljuti sõlmitud kokkuleppega peaksime olema võimelised hoidma Euroopa ühist joont. Asjad on muutunud. Me ei taha katkestada kogu dialoogi Venemaaga, sest see poleks kellegi huvides.

Kas see tähendab, et pehmem, aga ühine seisukoht oleks parem kui jäigem, aga mitte ühine?

Ma pole päris kindel, kas neid saab jagada jäigaks ja pehmeks, sest igaüks tunnistab, et olukord on muutunud. Muret tekitav ja väär oleks see, kui Euroopa eri riigid peaksid venelastega erinevat liiki läbirääkimisi. Tarvis läheb kollektiivset sõnumit, et me kõik arvame, et nad tegid midagi tõsist, ja kõik me arvame, et rääkida tuleb ühel häälel. Sel viisil tuleb hoida survet ja anda mõista, mismoodi meile Gruusias juhtunu korda läheb.

Kas te näete Venemaa käitumises selles osas mingeid positiivseid arenguid?

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy sõlmis vaherahulepingu ja nagu iga lepingut, hakatakse sedagi tõlgendama. Praegune olukord, kus kohapeal on EL-i vaatlejad, on päris tähtis areng. Kahtlemata pole see lihtsalt lahendatav. Ja see on üks põhjusi, miks EL-i riigid kohtuvad ja püüavad jõuda kollektiivse lähenemiseni. Ühendkuningriik ei tee kindlasti midagi ühepoolselt, vaid püüab säilitada kollektiivset lähenemist.

Kas teile ei tundu, et Gruusia pole niikuinii EL-i lemmiklaps ja nagu mõne liikmesmaa ministrid ka hiljuti kommenteerisid, on Gruusia usaldusväärsus kannatada saanud? Kuidas teie seda kommenteeriksite?

Ma vaataksin asju laiemalt. Ja laiemalt tähendab see, et meil on uus probleem. Arvasime ennist, et olukord Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel on stabiilsem, kui see tegelikult oli. Kõik me peame nüüd paljude teemade puhul olukorda uuesti hindama. Seda ka Ukraina ja NATO osas. Tulekul on palju arutelusid ja ükski neist pole lihtne, sest paljud nendest, kes teevad valitsustes otsuseid, on kasvanud üles täiesti teistsuguse ajaloo saatel. Tuleb läbi teha hoiakute muutus.

Ma ei saanud päris hästi aru, mis on sel pistmist Gruusia usaldusväärsusega?

Ütleksin, et see pole lihtne üksikjuhtum, vaid tähtis on üldine olukord, mida ei saa unustada. Kollektiivselt tahame me kõik teha oma seisukoha ikkagi selgeks, et asjad ei lähe tavalist moodi edasi. Euroopas on nii palju erinevate arvamustega riike, aga selles küsimuses oleme saatnud venelastele üsna selge sõnumi. See ei ole hinnang Gruusiale, vaid tekkinud olukorrale. Parem on vaadata, kus me oleme praegu ja kuidas me saame edasi liikuda. Tagasiminek ja uuesti ajaloost rääkimine meid selles suhtes ei aita.

Kui te ütlete, et asjad ei lähe tavalist moodi edasi, ja alustate jälle kõnelusi…

On eri liiki rääkimist ja sõnumeid. Ega see, et räägitakse, ei tähenda, et ootustes oleks lähedust. Kõik, ka venelased teavad, et olukord on nüüd teistsugune. Me peame jätkama neile oma seisukoha selgitamist. Tegelikult on kogu Euroopa nende pärast mures.

Gruusia kriis on NATO idatiival põhjustanud päris palju ärevust. Üks märke NATO kohalolekust Eestis on küberkaitsekeskus. Kui ma ei eksi, siis Ühendkuningriik ei osale selles. Kas selleks on mingi põhjus ja millal te liitute?

Seal vajatavad erioskused on sellised, mida läheb riikidel endil päris sageli vaja. Oleme seda arutanud, aga praegu pole liitumiseks meie hinnangul sobilik moment. Vahetuste ja külaskäikude ulatuses võib seda arutada. Kuid see projekt on alles üsna noor ja elab alles oma esimesi päevi. Praegu me ei näe end selles täiel määral osalemas.

Brittidel on kaunikesti segane seis ka Iraagis, kus vägede juriidilise staatusega seotud küsimused on ikka veel lahendamata ja võib tekkida moment, kus Briti vägedel polegi alust seal viibida. Kas te näete sealt pääseteed?

Oleksin siiski lootusrikas, et kokkuleppeni jõutakse. Kas on mõjunud USA presidendivalimised või on proovitud asju läbirääkimistel viimase ajalise piirini ajada — paljud rahvusvahelised kokkulepped sõlmuvad viimasel hetkel. Kindlasti vajame me oma relvajõudude turvalise tegevuse huvides sobilikku selgust.

Mis saab siis, kui 1. jaanuariks 2009 pole teil ikkagi Iraagis viibimiseks vägede staatuse lepingut ja…

Ma arvan, et meil on selleks ajaks kokkulepe.

Seega olete te valmis aitama iraaklasi isegi siis, kui nad seda ei taha?

Ma arvan, et see on päris selge, et nad ikkagi tahavad. Meie tööst lõunapiirkonnas on seda tunda. Nõustamise ja väljaõppe alal on muist tööd veel teha. Asjad liiguvad seal õiges suunas. Meie välisminister käis alles hiljuti ainult Iraagi üksustest kaitsega Basra turul, sõi seal kooki ja kauples. Aga niipea kui sa teatad mingi tähtaja, võib juhtuda, et puhkeb uus aktiivsuslaine. Seepärast oleme me tähtaegade ütlemisega väga ettevaatlikud.

Nüüd püüame me julgustada Lõuna-Iraaki investeerimist. Ja nagu iraaklased ise ütlevad, pole Iraak vaene maa.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines