"Probleemiks on nii tööjõuturu horisontaalse segregatsiooniga seotud palgalõhe, mis tähendab, et naised ja mehed töötavad eri aladel, kus palgatase on erinev, kui ka tööjõuturu vertikaalse segregatsiooniga seotud palgalõhe, mis tähendab, et mehi on rohkem juhtivatel kohtadel, kus palk on suurem. Lisaks tuleb tegelda veel meeste ja naiste palkade erinevusega sarnase töö eest," selgitas Pilvre Delfile.

Hoolimata sellest, et kohati soopõhist palgalõhet eitatakse, on see Eestis suur probleem. “Naised peavad tegema rohkem tööd, et maksta üüri ja liisinguid, või siis olema vaesed. On ka palju vaeseid üksikemasid. Väikesest palgast tuleneb aga väike pension ja nii on ka palju vaeseid vanemaid naisi.”

Pilvre sõnul seda probleemi mõnikord ei usuta. “Aga uuringud on tehtud sotsiaalmaksu andmete alusel, siis ei saa ju öelda, et probleemi pole olemas, kui tuginetakse arvudele.”

Pilvre kirjeldas, kuidas Marianne Mikko käis Narvas ja kohtus naistega, kes enda sõnul teenivad 3000 krooni kuus.

“See on ju alla miinimumpalga. Kui on inimesi, kes töötavad alla miinumumpalga, siis on asi väga halb. Järelikult on nad väljapääsmatus olukorras. Mees selle palga eest tööle ei läheks — ta oleks töötu või teeks juhutöid. Aga naistest eeldatakse, et nad on korralikud, käivad tööl ja peavad peret ülal hoolimata sellest, mida mees samal ajal teeb.”

“Naised ise võiks midagi ette võtta — näiteks ka mitte minna nii väikese summa eest tööle. Kui keegi ei läheks selle summa eest tööle, siis tööandja kas maksaks rohkem või teeks töö ise ära. Eestis on igaüks ise oma õnne sepp — pakkuma ei tulda midagi,” nentis Pilvre.