“Minu lapse isa, kellega ma koos ei ela, tuli minu juurde koju ja purustas peksmise käigus mul ninaluu ning näkku tekkisid verevalumid, kuid prokurör lõpetas juhtumi samuti põhjendusega, et tema süü pole antud asjas suur ja puudub avalik huvi,” rääkis oma juhtumist 32-aastane Heili, kirjutab Eesti Päevaleh.t

Naine kaebas otsuse edasi. Riigiprokuratuur leidis, et Viru ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Liina Pikma määrus ei olnud koostatud nõuetekohaselt, ja tühistas selle. Kuid nüüd detsembris otsusas Pikma taas selle menetluse lõpetada. Kahtlustatavale, suurfirma juriidilise osakonna juhtajale, kelle aastapalk on 300 000 krooni, määrati karistuseks 1500 krooni trahvi.

Süüdistatakse ohvrit

“Tagajärg ei näita süü suurust,” ütles Pikma, kelle sõnul ei saanud seekord, nagu suurel osal perevägivallajuhtudest, menetlust jätkata, sest mõlemad osapooled jäävad oma ütluste juurde ning kannatanu ütlusi ei saa tõendada. “Ta väidab, et rabeles minust lahti ja ju ma siis tõenäoliselt kukkusin, aga ta ei ole kindel, sest ta oli sel hetkel seljaga minu poole,” kirjeldas Heili mehe ütlust. Naisele jääb samuti selgusetuks, miks ei kasutatud ekspertiisi, et selgitada välja, mis tegelikult juhtus. “Täiendavaid menetlustoiminguid ei olnud võimalik teha,” kinnitas Pikma.

Tartu naiste varjupaiga juhi Sirje Otstaveli sõnul pöördub politsei poole üldse alla kümne protsendi ohvritest ning seda tehakse viimases hädas, pärast aastaid kestnud vägivalla talumist. “Meie senine praktika on näidanud, et õiguskaitseorganid kipuvad neile juhtumitele läbi sõrmede vaatama, pigem süüdistatakse vägivallaohvrit, sageli lõpetatakse menetlusi, ning isegi nende tõsisemate juhtumite puhul, mis kohtusse jõuavad, määratakse vägivallatsejatele erakordselt leebeid karistusi,” rääkis Otstavel.

“Kui on tugev vägivald, tekitab lõpetamine küsimusi küll,” märkis perevägivallajuhtumitele spetsialiseerunud prokurör Raul Heido, soovimata kommenteerida kõnealust juhtumit. “Kui ma näen, et seal on vägivallaring, kui see on kestnud aastaid, siis mina ei saa lõpetada leppimisega,” ütles Heido, kelle sõnul vajaksid ohvrid palju tõhusamat ohvriabi.

Justiitsminister Rein Lang kinnitas, et lähisuhtevägivalla vastane võitlus on üks Eesti riigi prioriteete. ”Samas on perekondliku vägivalla juhtumeid tihtipeale keerulisem menetleda kui nn tänavakuritegevuse juhtumeid,” ütles Lang, lisades, et alati ei ole ka ohvri seisukohalt mõistlik kriminaalmenetlust jätkata.

Perevägivalla vastu napib raha

Järgmise aasta riigieelarvest pole lähisuhtevägivalla vastu võitlemise arengukava täideviimiseks eraldatud sentigi. Selleks tööks oli planeeritud 2,4 miljonit krooni. Arengukava koostamine võttis spetsialistide töörühmal aega poolteist aastat ja see pidi käivituma 2008. aastast.

“Loomulikult me peame seda teemat väga oluliseks, töö jätkub, aga finantseerimine toimub hasartmängumaksu nõukogu (HMN) kaudu,” kommenteeris otsust reformierakondlasest sotsiaalminister Maret Maripuu. “Olulisem kui rääkida, kust raha tuleb, on vaadata tegevust,” selgitas ta.

“Oleks oodanud riigilt ka otsest tuge,” ütles Tallinna naiste varjupaiga juht Inga Mikiver, kelle sõnul ei ole nad siiani saanud HMN-ist oma projektidele sajaprotsendilist toetust ning projektipõhist tööd planeerida on keeruline.

Varjupaika toetab Tallinna linn, kuigi võetakse vastu inimesi ka väljastpoolt.

Rahastuse puudusel jääb ära ka strateegilisem ennetustöö, mida arengukava peale varjupaikade toetamise ette nägi. HMN-i kaudu ei saa rahastada näiteks ametnike ja spetsialistide (politseinikud, meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad jne) vahelise koostöö arendamist, koostöövõrgustiku loomist ega koolitusprojekte politseinikele, prokuratuuri töötajatele, kohalikele omavalitsustele ning sotsiaaltöötajatele.


Kommentaar

Norman Aas, riigi peaprokurör:

Teatavaks saanud lähisuhtevägivalla juhtumitesse suhtutakse prokuratuuris vajaliku tähelepanuga ja kriminaalmenetluse lõpetamine nn otstarbekuse kaalutusel ei tõenda mingil viisil riigi passiivset suhtumist selles valdkonnas. Isikud ei jää esiteks karistuseta, üldjuhul määratakse neile tasumiseks teatud rahalised kohustused või üldkasulik töö, samuti peavad nad heastama kuriteoga tekitatud kahju.

Menetluse lõpetamisel arvestatakse ka perekondlikku olukorda, näiteks et määratud karistus ei mõjuks kannatanule negatiivselt (rahaline karistus võib mõjutada ka kannatanu seisundit, sest see makstakse sageli n-ö ühisest rahakotist). Valimatu kohtu alla andmine võib tähendada tegelikkuses hoopis suuremaid ja uusi kannatusi lõppkokkuvõttes ka ohvrile (ta peab avalikul kohtuistungil oma kaaslase vastu tunnistama).

Kriminaalmenetlust ei tohi lõpetada: kui kuritegu on toime pandud toimuvast aru saava alaealise juuresolekul või kui kuriteos kannatanu nõuab põhjendatult menetluse jätkamist või seda nõuavad kannatanu huvid (näiteks juhtumid, kus kannatanu on vägivallatsejast nähtavalt majanduslikus vms sõltuvuses, mistõttu ta ei suuda enda eest vajalikul määral seista). Samuti ei tohi menetlust lõpetada siis, kui tegemist on korduvate lähisuhtevägivalla juhtudega.