Avalik kiri Taavi Rõivasele: pole juhus, et mõnesaja töötajaga kiirabis saavad kaks töötajat nädalase vahega südameinfarkti

 (385)
6RS20FEB07Y1.jpg
Foto on illustratiivneFoto: Rene Suurkaev

Kiirabiarst Mare Liiger leiab oma blogis avaldatud avalikus kirjas sotsiaalminister Taavi Rõivasele, et õed pannakse uue süsteemi tõttu skisofreenilisse olukorda ning lahkuvad juba enne aasta möödumist välismaale.

Samuti osutab ta sellele, et poole aastaga tekib kiirabitöös läbipõlemine ja tüdimus.

"Kas te olete näinud, kuidas psüühiliselt kokkuvarisenud noor õde brigaadijuht nutab haigla taga? Mina olen. Ja pärast seda mõjuvad jutukesed kvaliteedi säilimisest mõnitusena nendele, keda praegu visatakse vette ehk brigaadijuhiks, sageli vastu nende tahtmist," ütleb Liiger.

Kirja terviktekst

"Hr Rõivas! Mul on tuline kahju, et te ei leidnud aega või ei soovinud laskuda nii madalale, et diskuteerida minuga ”Kolmeraudses”.

Vaatamata oma olematule ühiskondlikule positsioonile oleme ometigi hetkel üsnagi võrdses seisus. Pea 4000 jagamist üksnes Facebooki lehel, muu avalik meedia sellele lisaks, on kinnitus, et meie hääl kostub inimesteni võrdselt.

Täna oli mul siis võimalik kuulata Terevisioonis ministeeriumi selgitusi kiirabireformile ja vaatamata kaunile ja ümmargusele jutule olid seal pärlid, mis kujukalt iseloomustavad Eesti tervishoiupoliitika olemust. Kust võtab koondatav ”mutrike” selle ülbuse ja algatab mõttetalgud? Vabandage, hr Minister, aga selleks annab mulle õiguse pädevus, mida tõestab kaks kõrghariduse diplomit: üks arstiteaduskonnast ja teine sotsiaalteaduskonna magistriõppest. Mitu kahekordse kõrgharidusega inimest on Teie meeskonnas, hr minister?

Seotud lood:

Täna siis kuulsime, et kiirabi pädevuseks ministeeriumi hinnangul on lisaks eluohtlike seisundite diagnoosimisele, ravile ja vajadusel transpordile veel hingehoid, sotsiaaltöö ning perearsti asendamine. Võtsin lahti Riigi Teataja ja vaatasin järele, kas Tervishoiuteenuste korralduse seadust on muudetud.

§ 16. Kiirabi mõiste

(1) Kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.
[RT I, 04.07.2012, 3 - jõust. 14.07.2012]

Seadus ei ole muutunud. Kas see ei ole enam ministeeriumi tegevuse alusdokumendiks? Ka Tallinna kiirabi töökuulutustel CV portaalis ilutseb sama lause. Töötajaid koolitatakse välja eluohtlikke seisundeid ära tundma ja ravima. Kui töökohustusi laiendatakse seadusevastaselt, siis kus on töötajate koolitused psühholoogiast, sotsiaaltöö alustest, hingeabist, lastekaitsest?
Te ütlete, et selleks puudub vajadus. Tule Jumal appi! Sotsiaaltöö ning lastekaitse lähtuvad hoopis erinevatest alustest kui erakorraline meditsiin. Kiirabitöö on juhtumipõhine, sotsiaaltöö on võrgustikutöö. Milline on võrgustik, kuhu kiirabi saab teatada, kui on leidnud toimetulekuraskustega inimese? Kontaktid? Tõstab voodist kukkunud vanainimese taas voodisse? Käib mitu nädalat voodisse aitamas? Tuba on külm, toit lõpeb. Viib haiglasse, kolme tunni pärast on inimene tagasi. Viib veel haiglasse. Konstanteerib surma. Kes peab otsima üles sotsiaaltöötajad? Töötaja jookseb pärast valvet teise kiirabisse tööle. Kas te olete huvitunud, mitu protsenti kiirabiõdedest ning -tehnikutest töötab rohkem kui ühel töökohal, et oma pere ära toita? Ligikaudne analüüs näitab, et ca 70 protsenti.

Loe veel

Aga perearsti töö? Epideemilise sagedusega kõlab patsientide suust lause: “Perearst käskis helistada kiirabisse, sest tal ei ole aega või raha uuringuteks.”. Kui uuringuteks eraldatav pearaha inimese kohta on ca 17 eurot või oli seda isegi vähem ja röntgenpilt maksab 10 eurot, siis on see nende ainukene võimalus, et mitte deklareerida pankrotti. Kutsuge kiirabi, ehk viivad haiglasse, teevad EMO-s uuringud ära ja siis vaatame. Kas teid ei ole huvitanud (muuseas kaardid on teil ju kõik tutvumiseks olemas) kui palju inimesi seisab välisriietes juba kodu uksel ning teatab kiirabile, et nad on maksumaksjad ning peavad praegu kiirabiga haiglasse saama. Kas teile ei tundu, et Tallinna tasuta ühistransport on köömes selle kulutuse kõrval? Palju sõidab kiirabi näpule plaastrit kleepima 40 km taha? Ja kõik see on inimesele tasuta ja eluohtlikus seisundis haiged ootavad. Kas see sama tervishoiuosakond ei peaks pigem analüüsima, kui palju on neid inimesi, kes vajavad kiirabi, sest perearst on nii kaugel, et jõudu sinna minna ei ole? Bussid ju külades ei käi, omavalitsuste rahalised raskused on teile ehk teada.

Kui palju käib kiirabi üksikute ja hirmunud eakate juures õhtuti unejuttu vestmas ning rahustavaid tilgakesi jagamas? Kas teate kui paljud neist õnnetutest, kellele oleks vaja vaid hooldajat või muid tugiteenuseid, on sedasi meedikute poolt diasepaamisõltlasteks tehtud, ikka juhtumipõhiselt? Probleem on vaid selles, et diasepaami võõrutusnähud võivad olla surmavad, heroiini omad paraku mitte. Kas te hoomate, et vererõhu kõigutamine süstiga võib pigem suurendada ajuinfarkti ohtu? Kohusetundlikud meedikud kiirabis lahendavad asja operatiivselt, tilgad suhu, süst, teadagi kuhu ja minema. Kas see on abi tänapäeva mõistes?

Ministeeriumi ülesanne võiks ju olla probleemide nägemine makro- või veel parem mesotasandil. Kaardistada ja leida lahendus. Kas teie meeskonnal puudub pädevus või on tegemist poliitilise ignorantsiga? Momendil on asendatud 1 unts reaalset abi kümne untsi asjatu sebimisega. Kallid autod, kolm elupäästmiseks koolitatud inimest, kümned tuhanded eurod bensiini- ja palgarahasid ning nii vurabki masin 40 km taha, et tuua Tallinna moosipurkidega koormatud tubli memm, pisikese vahepeatusega EMO-s.

Te ütlete, et see ei ole arsti töö. Õige, aga kas see on üldse kiirabi töö s.h õdede töö? Kuidas tunnevad ennast antud skisofreenilises situatsioonis kiirabiõed? Vot need samad, kes võeti tööle lahendama eluohtlikke seisundeid? Aga selleks on ju olemas mõõdikud - personali voolavus. Milline on personali voolavus Tallinnas? Harjumaal? Mujal kiirabides? Ja mida see voolavus veel tähendab? Teeme lahti organisatsiooniteooria õpiku ja loeme: autokraatlik juhtimine ja mõnitav agressiivne organisatsioonikultuur. Noored õed tulevad, avastavad, et nende tööga kaasneb arutu vastutus, mõistmatu töö, mille tegemiseks puudub ettevalmistus (pean silmas just neid uusi juurdepoogitud “pädevusi”) ja lahkuvad enne aasta möödumist välismaale. No uurige ometigi, kui palju neid on kiirabist läinud ja võrrelge. Poole aastaga tekib läbipõlemine, tüdimus. Kas see on tõesti juhus, et mõnesaja töötajaga kiirabis saavad südameinfarkti nädalase vahega tööl kaks töötajat ja mitte muldvana vaid täies elujõus meest?

Te olete oma hääletorul lasknud hüüda: kvaliteet ei lange. Õige, sest ühiskonna tasemel pole näivusel põhineval tööl üldse kvaliteeti. See on potjomkinlus. Esmatasandil puudub ressurss, sotsiaaltööl puudub ressurss, lastekaitse lonkab mitte ühe vaid kahe jalaga, sest puudub ressurss. Kiirabid aga vuravad ringi ja kodanikud varisevad mulla alla igati korrakohaselt - kodus, haiglas, teiste silma alt eemal. Õed näevad, aga ei julge vastu vaielda, vaikivad ning hääletavad sellisele korralagedusele jalgadega. Kas te olete näinud, kuidas psüühiliselt kokkuvarisenud noor õde brigaadijuht nutab haigla taga? Ei ole? Mina olen. Sorry, unustasin, teil on savi. Pärast seda mõjuvad jutukesed kvaliteedi säilimisest mõnitusena nendele, keda praegu visatakse vette ehk brigaadijuhiks, sageli vastu nende tahtmist.

Aga need, kelle elu sõltub tõesti sekunditest ning kiirabiARSTI professionaalsusest? Palju neid siis oli? 2000 inimest, rohkem? Mis neist saab? Noh, neid pole just palju. Mitu korda rohkem lahkub välismaale. Kas Te olete kindel, hr Minister, et Teie ei satu nende kiiret reageerimist nõudvate patsientide hulka? Kui vanust tiksub üle kolmekümne, siis algab meestel infarkti ohuiga. Ehk mõni tuttav arst selgitaks, milliseid rütmihäireid võib võib anda noore infarktihaige süda, need panevad sügavalt proovile ka kogenud kardioloogid. Ah, jaa. Mäletan ühelt koolituselt: tehke rohtu ja kui süda jääb seisma, siis seda me ju oskame elustamisega ravida.

Aga räägime siis ka teisest pärlist, mis lõpuks kõrge ametniku suust hommikul välja pudenes. Ka kiirabiõed ei jää kiirabisse pikalt- suund parameedikutele nagu paljudes riikides. Mida rahvas aga ei tea, on see, et need välismaa parameedikud ei ole teps mitte sellise koolitusega nagu meie odavas ja Euroopas kadedustormi esilekutsuvas ” õhukeses” riigis. Parameedikute/brigaadijuhtide koolitus kestab seal vähemalt kolm aastat. Meil küpsetatakse kuue kuuga parameedikuks. Töötukassa saatis neid hiljuti paraja portsu, nägime mõnda praktikal. Nad pole elus haiget inimest sõrmeotsaga katsunud. Need tahate te nüüd siis perspektiivis vastutavana kiirabisse sõitma jätta?

Ma tean, kust idee on pärit. Teie ustaval parteikaaslasel oli see juba aastaid helesiniseks unistuseks. Ustav parteisõdur, kelle korraldusel PERH-is arstibrigaadid koondati. See ei ole tema esimene katse. Võimuloleku aja likvideeris ta oma maakonnas meedikud kiirabist ja ainult ühe patsiendi surm katkestas ägeda innovatsiooni. Vaadake siis ausalt Eesti inimestele näkku ja ütelge veel kord, et lähimas või kaugemas tulevikus sõidavad hajaasustusega Eestimaal kiirabis meditsiinilise erihariduseta parameedikud brigaadijuhtidena.

Aga õige, alustame arstidest, sest need on nagu koeranaelad poliitiku istmikul. Karjuvad, streigivad ja oh õudust, mõtlevad. Aga meie, arstid, anname Eestimaa inimestele hääle. Mina ka. Oma edasisele saatusele mõtlemata karjun ma selle üksiku memme eest, kes elab metsade vahel, kuhu ei sõida buss ja kes nii väga tahaks kasvõi korra aastas arsti näha. Nende inimeste eest, kes on kannatanud eriarsti aega oodates pool aastat ja nüüd korisevad haiguse lõppfaasis. Tubli müüjana töötava pereema eest, kes veeretab taskus viimaseid sente ja mõtleb, et vererõhuravimiks ei jätku raha. Kütmata talumajas, ilma söögi ja veeta viimaseid hingetõmbeid tegeva vanaema eest, kelle kõik viis sugulast suundusid tööotsingutele välismaale. Need on minu inimesed - Eestimaa inimesed. Teie inimesed, hr Rõivas, on edukad inimesed, nemad tellivad helikopteri ja sõidavad ravile mujale.

Meie, kiirabiarstid, näeme nii palju nende, meie inimeste, häda ja kannatusi. Loomulikult tuleb arstid kiirabist likvideerida, sest kui arst ei lähe vahel elu päästmiseks” põllu peale” (hr Adlase termin), siis te võtate neilt, meie kaasmaalastelt- nõrkadelt ning abitutelt, viimase hääle.

Ma kardan, et rahvas ei andesta seda enam ei teile ega teistele võimuritele."