Kui Astok õnnetuspäeva hommikul terminali jõudis, oli ainus vaba pilet juba ära ostetud, teatab SL Õhtuleht.

Astok leppis ilmajäämisega ning võttis pileti tund hilisemale lennule.

Õues sadas vihma, oli tuuline ning põhilise aja veetis mees samas ruumis teiste reisijatega. Ka nendega, kes õnnetuskopterile läksid.

„Kõik olid minu jaoks võõrad, ükski nägu ei eraldunud. Nüüd võin piltide järgi vaadata, kes oli kes,” ütleb Astok, meenutades hetke, kui terminalis hakkas selguma, et kopteriga on midagi juhtunud.

„Inimesed, kes olid seal tööl, ei osanud midagi öelda. Ütlesid, et teie lend viibib. Mulle hakkasid helistama need, kes olid juba uudistest midagi kuulnud. Ja kui mingil hetkel olid kaameramehed ja fotograafid kohal, andsin oma papp-pileti tagasi ja lahkusin. Seal ei olnud mõtet enam olla.”

Astok mäletab, et lahkumise hetkel tundis ta end tühja ning tundetuna.

„Paljud ei teadnud, et ma reisiplaani muutsin. Informeerisin kõiki lähedasi, õnneks polnud nad kopterist veel kuulnud. Tähtis oli teada anda, et minuga on kõik okei,” räägib Astok.