Aruanne: geide ja lesbide õiguste osas on Eestis veel märkimisväärseid puudusi
Võib järeldada, et LGBT (lesbi, gei, bi- ja transseksuaalid) inimeste kogukond ise ei ole veel piisavalt
informeeritud või julge, et oma õiguste kaitseks kas õiguskantsleri, voliniku või muude asjakohaste institutsioonide poole pöörduda.
Praktikas ei ole rakendatud ka näiteks karistusseadustiku § 151, mis kriminaliseerib vaenu õhutamise seksuaalse sättumuse alusel. Kuigi kaebusi politseile on eelpoolmainitud paragrahvile viidates tehtud,
ei ole ühtki neist menetlusse võetud. Sama paragrahvi alusel on aga menetlusse võetud näiteks kaebus viha õhutamise kohta rahvuse alusel.
Seega võib järeldada, et KarS §151 mõju seksuaalse orientatsiooni alusel diskrimineerimise vastu võitlemisele puudub.
Täiesti tähelepanuta on jäänud trans-inimesed (e.k. trans-inimene — ingl.k transgender) ja nende olukord Eestis, seda eelkõige väljaspool võrdse kohtlemise temaatikat. Trans-inimeste õigused ning õiguslik regulatsioon on endiselt segane ning laiali mitmetes erinevates seadustes. Seetõttu on raske saada ülevaadet, millised on nende kohustused ja õigused.
Möödunud aasta suvel avaldas ÜRO inimõiguste komitee soovitused Eestile seoses ÜRO poliitiliste ja kodaniku õiguste rahvusvahelise pakti täitmisega. Soovitused sisaldasid mitmeid märkimisväärseid punkte LGBT inimesi puudutavate küsimustega. Komitee kriitikat pälvis enim asjaolu, et Eestis on dokumenteeritud vaid üksikud diskrimineerimise juhtumid, ja seda mistahes alustel, sealhulgas ka seksuaalse orientatsiooni alusel. Seega tõstatas ka inimõiguste komitee küsimuse võrdse
kohtlemise seaduse tegeliku mõju ja efektiivsuse kohta.
Eestis ei ole seadusandlikul tasandil ka samasooliste partnerite õiguste kaitses edasiminekuid olnud. Pigem võib olulise tagasiminekuna vaadata justiitsministeeriumi otsust loobuda algatamast
seaduseelnõud, mis lubaks registreerida abielu institutsioonist eraldi kas sama- või erisooliste paarisuhteid.
