Artur Talvik krediitkaartide väärast kasutamisest: kui poliitiline eliit nii jätkab, siis Eesti ühiskond radikaliseerub
Eilses „Pealtnägijas” president Toomas Hendrik Ilvese krediitkaardikulutusi arvustanud parlamendisaadik Artur Talvik täpsustas täna, et tema eesmärk on tähelepanu pöörata praegusele poliitilisele kultuurile ja eliidi käitumisele.
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimees Artur Talvik (Vabaerakond) tõi esmalt võrdluseks möödunud aastal president Ilvese krediitkaardikulud — 90 000 — ning peaministribüroo kulud — 20 000 eurot. „Kallid rekvisiidid ja glamuur ei tee isiksust ja riiki suuremaks. Targad mõtted ja hea teostus on see, mis riiki väärtustavad,” rõhutas Talvik.
Vabaerakondlane pakkus välja ka lahenduse: kompenseerimine. „Kui juhtus õhtul kõvemaks veinijoomiseks minema, siis hommikul vaatad selge peaga, et see nüüd õige ei ole selle eest raha küsida,” märkis Talvik. Peale selle võiks ametkond ja ametnikud mitte välja mõelda skeeme, kuidas kulusid kinni mätsida, vaid olla rahakotivalvurid.
Avalik tähelepanu krediitkaardikulutustele on Talviku hinnangul vajalik. „See võib tunduda väiklane, summad võivad olla väikesed, aga see on mõttelaadi küsimus: kui siin rikutakse, võib rikkumine jätkuda palju suuremal tasandil,” lisas Talvik.
Nii rõhutab Talvik läbipaistvuse olulisust. „Küsimus ei ole väiklases nuhkimises, vaid selles, et poliitiline kultuur peab muutuma. Arusaamine, et üks asi on riigi raha, teine isiklik raha, seal peab väga range piir olema.”
„Ei saa sellist tunnet tekkida, et sul on kõik lubatud. Siin ei ole küsimus presidendis, vaid õukonnas. Nemad võiksid olla inimesed, kes ütlevad, et otsime soodsama hotelli või broneerime hotelli varem ära — teeme riigile kasulikke diile.” Talvik iseloomustab seda kui mõistlikku säästlikkust riigi valitsejate hulgas.
„Õhtusöök õhtusöögiks, aga kuskilt jooksevad piirid. Lemmikbändi kontserdile läheks kindlasti oma raha eest.” Parlamendisaadiku sõnul ei tohiks taolised paljastused tekitada ühiskonnas viha, vaid viima selleni, et avalik võim käitubki läbipaistvalt.
„Eesti poliitiline eliit peaks aru saama, et kui see jätkub, siis lihtsalt ühel hetkel ühiskond radikaliseerub ja see ei ole mitte niisama, vaid justnimelt poliitilise eliidi käitumise pärast.”
