Minitriibik viiakse valge angoora puuri, kellelt just pojake parema elu peale ära võeti. Lapsevalus nutnud mamma ilme muutub kirjeldamatuks, kui äbarikuke kõhu alla tissi otsima suundub.

Kahe nädala pärast on nad surnud. Väike triibik oma silmade ja viliseva nurru pärast arvatavasti juba varemgi.

Ja mitte ainult nemad kaks — kõik Tallinna kodutute koerte varjupaigas eelmisel nädalal Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) korraldatud talgutel ülesloetletud pea poolsada kassi.

Sama saatus — mürgisüst loetud nädalate pärast — võib oodata ka õues kuudi ees ketis olevaid koeri.

Miks? Tänavatelt kinnipüütutele lihtsalt rohkem eluaega ette nähtud pole. „Juurdekasv” on nii äge, et muidu läheks varjupaik lõhki.

Kaks nädalat peaks kindlustama, et kui kodukiisu või kuts on pannud plehku maailma avastama, saavad omanikud tulla talle järele.

Koertele vahest tullakse järgi. Varjupaiga töötaja räägib heast päevast, mil kaheksa omanikku tulid oma kutsat tagasi nõutama. Ka on rõõmu inimestest, kes on otsustanud võtta koera varupaigast. Osad koerad leiavad endale uue kodu teisel pool lahte Soomemaal.

Ärajooksnud kiisudesse aga suhtutakse kahjuks sageli stiilis: loomulik kadu, küll uue saab. Ajalehed kuulutusi täis, kus kassiga koos antakse stardipakiks esimese kuu toidumoon.

Õnneks pole siiski iga kiisu tulevik kahe nädala pärast mürgisüst. Talgutegi ajal tuleb üks naine endale koju sõpra valima — õnnelikuks osutub kollane tihedakarvane aastane kõutsihakatis.

Eesti Humaanse Loomakohtlemise Seltsi liikmed transpordivad endale hooldada viis kiisut pluss ühe poja. Need õnnelikud poputatakse ülesse ja antakse võimaluse korral uutesse, vastutustundlikumatesse kodudesse.

Varjupaiga töötajad ei taha siiski kiisusid hea meelega uutele omanikele anda. Põhjuseks asjaolu, et pea kõik kassid on tõbised. Samas seletavad ELS liikmed, et kui pole just marutaud, saab igast hädast võitu.

Vaatepilt on trööstitu. Hais, mädanevad silmad, vilisev hingamine ja tokerdanud karv. Üks ELS liige on just välja tõstnud peadpidi end puurivarbade vahele poonud kassipoja. Eelmisel nädalal leidsin kolm väikest laipa, lausub ta süngelt. Osades puurides elutsevad seitse-kaheksa kassi koos.

Üritad osa neist välja tõsta — saad hambad kätte. Stressis loom kaitseb end — mis sest, et inimkäte kavatsused on head — vahetada saepuru, panna magamiseks uued tekid-padjad ja täita toidukausid kiisueinega.

Tigedikud on siiski vähemuses. Sa vaata neid puure, toriseb üks talgulistest — need ju puha kodukassid. Loomakesed, kes vaatavad askeldavatele inimestele sõbralikult otsa ning on valmis pai või kurgualuse kudistamise pärast kasvõi puurivarbade vahelt välja pugema.

Sama lugu on koertega. Kuutidest seiravad näljased pilgud talgulisi, kes tulevad jalutama viima. Palun, tee nii, et me ei tule enam siia kohta tagasi, eksju, anuvad kaks niisket silma. Ühel hetkel aga tuleb Laagri lumistel lagendikel ots ümber pöörata ja jälle tuttavate müüride vahelt sisse pöörata.

Miks nad siin on? Väga paljud varjupaiga asukad on just-just jõudmas täiskasvanuikka.

See on periood, kus laste lunimise pärast võetud armsast karvakerast saab jalanõusid näriv, kardinaid ribastav ja esimese jooksuaja küüsis vaevlev hulluke. Mida teha tülikaks muutunud loomaga? Kõige lihtsam — panna keset (soovitavalt võõrast) õue/tänavat/trepikoda/rõdu ja ise jooksu.

Eesti Loomakaitse Selts paneb kõigile südamele, kel on vilksamisigi käinud peast läbi mõte võtta lemmikloom: arvesta, et see väike armsake kasvab üsna pea suureks ning vajab hoolistust, armastust aega ja raha. Arvestada tuleb, et koerad-kassid võivad elada kuni 10-15 aasta vanusteks.

“Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled.” “Väike prints”, Antoine de Saint-Exupéry.

Artikkel on ülevaade Eesti Loomakaitse Seltsi poolt eelmisel laupäeval Tallinna koerte varjupaigas korraldatud talgutest. Kuigi vabatahtlike arv (51) tekitas varjupaiga töötajate seas segadust, sai pärastlõunaks ka hulk tööd tehtud. Koristati kassipuure ja koertekuute, veeti rämpsu välja, parandati korstnaid ning viidi taltsamaid kutsasid jalutama.