Freedland toetub oma ajalehes The Guardian avaldatud kirjatöös tasujate kohta muuhulgas BBC endise Jeruusalemma korrespondendi Michael Elkinsi 1971. aastal ilmunud raamatule „Forged In Fury”.

Elkins kirjeldab näiteks, kuidas Nokmim leidis Kanadast, Winnipegi eeslinnast Alexander Laagi, keda väidab olevat vastutav 100 000 juudi surma eest Jägala koonduslaagris. Kättemaksugrupp olevat oodanud, kuni Laagi naine kinno läheb ja lugenud talle siis ette tema väidetavad kuriteod ning Nokmimi kavandatud karistuse. Elkinsi järgi oli Laak seejärel jäetud tegema ainsat õiget asja, mida ta teha võis — ennast ise üles pooma.

Kui liitlased oleksid jälitanud ja kohtu alla andnud kõik väidetavalt juutide tapmise eest vastutavad isikud, oleks see Londoni ülikooli professori David Cesarini sõnul tähendanud kohtuprotsesse tuhandete ja tuhandete inimeste üle. Asi oleks lõppenud peaaegu kogu Saksamaa täiskasvanud meessoost elanikkonna vangistamisega ja liitlased loobusid.

Seda jälgis kirev seltskond getodes ja laagrites ellujäänud juute. Neid juhtis käputäis noori relvastatud juudi vastupanuliikumise tegelasi, kes olid võidelnud partisanidena Ida-Euroopas. Nad ei suutnud leppida, et sakslased karistamata jäävad.

Selle tulemusena sündis rühmitus Nokmim (heebrea „tasujad”). Rühmituse etteotsa asus Vilniuse geto ülestõusu üle elanud hilisem Iisraeli rahvuspoeet Abba Kovner. Kovner võttis appi 94. psalmi, milles jumal lubab kätte maksta Iisraeli rahva vaenlastele. Nii tuli Kovneri arvates kätte maksta ka sakslastele ja kui rahvusvahelised kohtud seda ei tee, peavad juudid seda ise tegema.

Elkins jutustab, kuidas juudi kättemaksugrupp hakkas endisi SS-lasi üles pooma, autoga alla ajama, mürgitama. „Esimesel jahihooajal” suri juutide omakohtu läbi kümneid „natse”.

Nokmim tegutses vähemalt 1950. aastateni ja mitte ainult Saksamaal. Rühmitus järgnes oma ohvritele ka Hispaaniasse, Ladina-Ameerikasse, Kanadasse, ükskõik kuhu.

Tasujad ei piirdunud üksikisikute kõrvaldamisega. Näiteks mürgitati Nürnbergi endiste SS-laste kinnipidamiskohas Stalag 13-s 3000 leivapätsi arseeniga, mille tagajärjel suri mõnisada kuni tuhat sõjavangi.

Kovneril oli ka plaan tappa Saksamaal massiliselt ja valimatult tsiviilisikuid. Meetodiks valiti viie linna veevarustuse mürgitamine. Sihtmärgid olid München, Berliin, Weimar, Nürnberg ja Hamburg.

Kovner sai oma plaanile tulevase Iisraeli presidendi Chaim Weizmanni toe, kuid otsustajad sionistliku hierarhia kõrgemal tasemel hakkasid kartma juutide maine pärast ja näitasid punast tuld — Briti sõjaväepolitsei arreteeris Kovneri koos mürgikanistritega Euroopasse suunduval laeval.

Kovner ise lootis saada oma austusväärset kohta ajaloos. „Ta tahtis, et kahe tuhande aasta pärast räägiksid inimesed Juudas Makkabeusest ja Abba Kovnerist,” ütleb üks endine kamraad.

Vaata lisaks: The Guardian: Revenge