“Möll on õige suur: sõralistel on poegimise aeg lahti läinud ja osalt ka kiskjalistel,” ütles loomaaia direktor Mati Kaal Eesti Päevalehele. “Kui liikuda praegusel ajal siin ringi, siis igas teises puuris on mõni talleke või vasikas, kellel nabanöör veel ära kukkumata.”

Igapäevaseid poegimisi jätkub veel terveks kuuks. Puure, mille ette uudistava silma kaitseks roomatid riputatud, tuleb üha juurde. Milline loom viimati ilmale tuli, ei teadnud direktor täpselt öelda, küll pani ta tähele, et ühes puuris liigub ringi seni nägemata lakk-lammas.

Inimeste nunnutamisobjekte- noori lõvisid-tiigreid ja hülgeid näeb alles mõne kuu pärast, sest erinevalt kohe jooksma hakkavatest kitsedest kosuvad nad kauem. Niikaua hoiab loomaema neid võõraste pilkude eest peidus. “See on ikka nii, et mida väetim ema, seda tugevam poeg, ja vastupidi,” seletas Kaal.

Loomaia värava juures on püsti tahvel, kus mõned ilmale tulnutest kirjas. Sealt võib lugeda, et kõige rohkem uustulnukaid on aasta algusest tänaseni lisandunud kameruni kodukitse puuri. Nii palju, et neid saab osta 650 krooni tükk.

Erinevalt Riia loomaaia jääkarust, kel suu- ja sõrataudi tõttu pruudiga kohtumata ja pojad muretsemata jäid, Tallinna puuriloomade elu taud segamini ei löönud. Pruute-peigmehi polnud mujalt vaja ehale tuua.

“Eks see taudiprobleem ole praegu kõigil, kel loomadega tegemist. Kuid meie suurem mure on see, et iga-aastane loomasööt jääb Suurbritanniast saamata. Nad maksid meile isegi osaliselt ettemakstud raha tagasi. Nüüd vaatame Austria poole, aga sellegagi on muret, sest Poola kaudu enam midagi tuua ei saa,” rääkis Kaal.

Inimesi taudijutt ja värava-esised desomatid loomaaiast eemale ei hoia, mõni vähemteadlik on küll arvanud, et matid on selleks, et loomaaiast nakkust ei saaks, tähendas Kaal.