ARSTINA SOOMES: Eesti tervishoius on palju topelttööd ja patsiendid on eriarsti usku
„Meil on praegu väga palju töö dubleerimist,“ rääkis Tallinna perearstikeskuse „Sinu arst“ perearst Anna Luik Delfile. „Meil tehakse palju mõttetuid vastuvõtte ja ka topeltanalüüse,“ rääkis Luik. „Mina uurin patsiendi ära ja saadan vajadusel edasi eriarsti vastuvõtule või haiglasse, kus tehakse talle uued uuringud.“ Siin näebki Luik tervishoiusüsteemi sees kokkuhoiuvõimalusi.
"Kolesterooli, kilpnäärme, veresuhkru ja palju teisi uuringuid pole vajalik lühikese aja jooksul korduvalt teha," loetles Luik. Samuti on röntgen- ja ultraheliuuringutega krooniliste haiguste puhul.
Usk eriarstidesse
Luige sõnul on Eesti patsiendid eriarsti usku. Ta rääkis, et paljudes riikides tehakse suurem osa tööst esmatasandil ära. „Perearst saaks väga palju haigeid enne eriarsti visiidile saatmist läbi sõeluda,“ ütles ta ja tõi näiteks ülakõhu valudega patsiendid. „Palju asju saaks esmatasandil ära teha ja siis ei oleks ravijärjekorrad ka nii pikad.“
Näiteks oskavad Luige sõnul kõik perearstid patsiendi kõrva vaadata ja põletiku korral ei ole vahet, kas antibiootikumi kirjutab välja kõrvaarst või perearst, eriarstile saadetakse aga tõsisemad ja tüsistustega juhtumid.
„Eriarst tahab ikka päris haigust ja kui seda ei ole, siis saadetakse patsient sealt üsna kiiresti tagasi,“ sõnas Luik, kelle sõnul oleks perearstil võrreldes eriarstiga rohkem aega patsiendiga suhelda. „Samas haigla loeb ravijuhtude ja visiitide arvu, seega võetakse kõik haiged rõõmuga vastu, kuid eriarst sellest vaevalt rõõmu tunneb."
Luik lisas, et eriarsti visiit on ka tundvalt kallim kui perearsti visiit, kuid iga visiidi maksab kaudselt kinni ikka ju maksumaksja.
Kuidas Soomes eriarsti vastuvõtule saab?
Soomes praktiseeriva Luige sõnul on seal eriarsti vastuvõtule palju raskem pääseda. Näiteks ei saa patsient saatekirja enda kätte, ega oma võimalust aega ise kinni panna. "Kui saatekiri on saadetud, tuleb patsiendile koju kirjalik vastus või võetakse kiirematel juhtudel telefoni teel ühendust. Kui kirja teel saadud aeg ei sobi, saab patsient ise seda muuta, aga mitte lõpmatuseni," selgitas Luik korda.
Saatekirjal on ka koht, kuhu arst märgib, kui kiiresti peaks patsient vastuvõtule pääsema. Kiireloomulisemal juhul ühe kuni seitsme päevaga, aga võib ka olla kuni 30 päeva. „Kui haigus ei ole äge, võib patsient oodata isegi üle kuu aja,“ tõdes Luik. Märge üle 30 päeva võib krooniliste haiguste puhul tähendada ootaega ka üle kuue kuu.
Harvad pole ka juhused, kus patsiendile öeldakse hoopis vastuvõtust ära. „Ei, teie probleemiga eriarstile pöörduda ei ole vaja,“ selgitas Luik eriarstide töö korraldust Soomes. Vastus keeldumisest tuleb ka saatekirja teinud arstile, miks keelduti ja mida peaks antud juhul jälgima ja milliste kaebuste ilmnemisel võiks uuesti eriarstile pöörduda.
Paralleelselt on muidugi olemas tasuline arstiabi süsteem, kuhu patsient võib alati pöörduda ja ka erakindlustuse süsteem.
Omaosalus tõstab patsiendi vastutust
Luik leiab, et patsiendid peaks Eestis ise tasuma visiiditasud, kuid majaduslike raskuste korral kompenseeritakse see neile teistest vahenditest nagu ka eluaseme- ja küttekompensatsioonid.
„Kui inimene tuleb tasuta teenust saama, siis ta kuritarvitab seda,“ ütles Luik. „Meil on meditsiin ja sotsiaalabi segamini.“ Ta tõi taas näiteks Soome, kus esmatasandil on patsiendil kas aastamaks või visiiditasu ja kui patsient tuleb nädalavahetusel erakorralisele vastuvõtule, on teenustasu umbes 19 eurot, mis võib piirkonniti erineda. Aastamaksu hulka on arvestatud aga ka teatud teenused, näiteks röntgenuuring. "Ultraheliuuringut selles nimekirjas aga pole ja iga kord kui meie keskuses on arsti poolt määratud ultraheliuuring, tasub patsient umbes 27 eurot," lisas Luik.
Luige hinnangul aitaks selline omaosalus vähendada patsientide hulka, kes käivad arsti juures vastuvõtul mitte väga tõsiste kaebustega ja kelle pärast ei pääse vastuvõtule tõsisemad haiged, kes on tihti tagasihoidlikumad.
Polkovinku lesed ja muud hüpohondrikud pole perearsti sõnul kohugi kadunud ja uue trendina on lisandunud googeldajad, kes on juba ise endale diagnoosi püstitanud ja eriarstile ajagi kinni pannud.
Luik on oma töös täheldanud, et mida rohkem patsiente vastu võtta, seda rohkem neid uksest ja aknast sisse tuleb. „Kui arstiabi on väga hästi kättesaadav, siis inimesed harjuvad iga asjaga arsti juures käima – ühepäevase köhaga ja ühepäevase nohuga,“ rääkis ta. „Patsiendid arvavad, et oleks väga hea, kui arst selle kopsu üle kuulaks, et äkki juba midagi on, kuigi seal midagi kuulata ei ole.“
Üldse on inimesed muutunud abitumateks,“ tõi Luik veel välja ühe muutuse. „Meid kutsuti siin raadiosse rääkima, kuidas hoiduda külmetusest. Pane müts pähe!“ soovitas Luik.
Perearsti arvates peab igal inimesel endal natuke talupojamõistust olema ja nohu, tavalise köha ja külmetusega ei pea arsti juurde tulema. „Miks eeldatatakse, et arst peaks seda ravima?“ küsis ta. „Igale täpile ja punnile tahetakse diagnoosi saada. Kohati on nii mugav igasuguseid asju arsti käest küsida ja kuna arst on tavaliselt viisakas, siis ta vastab patsiendile.“
Tänapäeval on apteegis väga laialdaselt saada erinevaid käsimüügiravimeid, mis on kõik varustatud patsiendiinfoga ja apteeker oskab tihti selles osas palju paremat nõu anda, soovitas Luik.
Uuringufond seab piirangud
Eestis seab perearstidele sageli piirangu uuringufond. „Kui ma saadaks kõik need valutava kõhuga patsiendid gastroskoopiasse, oleks mul aasta lõpuks raha otsas,“ tõdes perearst. Samuti on haigekassa hinnakirjas vahe perearstide ja eriarstide teenustel.
"Kui ma näiteks saadaks ülakõhuvaluga patsiendid ise otse gastroskoopiasse või teeks kõigile soovijatele borrelioosiuuringuid, oleks mul ilmsel aasta lõpuks raha otsas."
Perearsti uuringufondi moodustab teatud protsent pearahast. Kui uuringufondi rahast jääbki midagi üle, ei saa ükski perearst seda endale. Pearaha sisaldab endas perearsti vastuvõttu, kliinilise vere proovi, veresuhkru määramist, EKGd ja uriinianalüüsi, kõik ülejäänud uuringud on uuringufondi rahades eest.
Oma perearstikeskuse praksise näitel rääkis Luik, et seni on suudetud uuringurahadega välja tulla, sest üks õde jälgib seda pidevalt. „Eelmine suvi meil hakkas uuringufond lõhki minema, siis tõmbasime tagasi,“ meenutas Luik. „Kui ma näiteks saadan patsiendi mingi probleemiga ortopeedi poole, siis viisakas on enne teha röntgen, esmane uuring, kust vähemalt on kõik suuremad asjad näha. Aga siis sellisel juhul saatsin patsiendi otse ortopeedile, kes tellis ise uuringu.“
"Kui ma saadan patsiendi ortopeedile mingi liigeskabusega, siis peaks enne ikka röntgenuuring tehtud olema, aga kui uuringufond lõhki on, siis kroonilise kaebuse puhul võin näiteks uuringu tegemata jätta," selgits Luik perearsti valikuid, mis tulenevad uuringufondi mahust.
Kui Tallinna inimestel on suhteliselt lihtne, sest uuringud on kohapeal, siis näiteks Saaremaalt mandrile eriarstile saadetud patsiendile on hea kõik uuringud eelnevalt teha, et inimest võimalikult vähe jooksutada.
„Süsteemi on meil teadlikult vastuolud sisse programmeeritud ja kogu aega käib teadlik nihverdamine,“ sõnas Luik. Selle kinnituseks tõi Luik näite saatekirjade andmisest. „Kui ma kirjutan saatekirja gastroenteroloogile ja tema tellib uuringu, maksab selle eest haigla, kui ma saadan inimese otse gastroskoopiasse, tuleb arve mulle,“ kirjeldas ta. Luik peab seda tobedaks mänguks, mis kulutab patsientide aega.
Nimistu piirmäär on 2000 inimest
Eestis võib perearst olla tavaline palgatöötaja, FIE või osanik osaühingus. "Osanik on aga nagu firmajuht koos kõigi sellest tulenevate kohustuste ja vastutusega," rääkis Luik, kes ise on palgatöötaja. "Teha tuleb ka tööd, mille eest haigekassa ei maksa." Haigekassa rahastab ainult arstitööd, edasi oleneb perearstist, kas ta teeb ise raamatupidamist või palkab raamatupidaja, kas koristab ise või palkab koristaja. „Uuringute raha kasutamine on välistatud, sest haigekassa maksab ainult tehtud uuringute eest.“ Nimistu kohta on olemas 0,1 assistendi koht, minimaalse tunnitasuga, kuid sellega ei suuda kedagi palgata.
Patisentide arv perearsti nimistus on Eestis erinev nimistute lõikes, toimimiseks peaks perearstil olema vähemalt 1200 patsienti. "Minu nimistus on umbes 2200 patsienti, kellest haigekassa viimaste andmete järgi on ligi 17 protsenti kindlustamata," ütles Luik. "Osa nendest ongi tõeliselt kindlustamata töötud ja kodutud, kuid osa nendest on isikukoodi omavad kunagi nimistus olnud Eesti ja muude riikide kodanikud, kes ammugi enam Eestis ei ela."
Perearsti nimistust arvatakse välja ainult surnud ja teise perearsti nimistusse üle läinud inimesed, kõik teised jäävad nimistusse nö. rippuma. Õnneks lubati see asi korda ajada peale rahavaloenduse andmete läbitöötamist.
