Korruptsioonivastase seaduse toimingupiirangu rikkumine oleks näiteks see, kui arst kirjutab väimehele välja retseptiravimi. Isegi siis, kui teine arst peaks samade sümptomite korral vajalikuks sama ravimi manustamist, võib kohus tegu pidada toimingupiirangu rikkumiseks.

“Arstid mõistavad korruptsiooni tähendust, kuid seni on veel segane toimingupiirangu rikkumine,” märkis vandeadvokaat Oliver Nääs täna toimunud arstieetika konverentsil.

Kuigi erandid on toimingupiirangus sätestatud, siis keegi etteruttavalt arstile ei ütle, kas ta eksib või mitte. Toimingupiirang ei kehti näiteks eluohtlikus olukorras või säärasel juhul, kus asendajat arstile pole võimalik leida. “Näiteks kui oled väikse piirkonna ainus perearst ning ei leia asendajat, siis kohus võib küsida, et kas sa otsisid ikka piisavalt suurest ringist endale asendajat,” tõi Nääs näite.

Kui arste peaks korruptsioonivastase seaduse toimingupiirangu rikkumise eest süüdi mõistma, siis väärteo korral mõistetaks neil välja kuni 800-eurone trahv. Selle saaks näiteks retsepti väljakirjutamise eest arstiga seotud isikule. Kuriteoks kvalifitseeruks rikkumine summas 40 000 eurot või rohkem. Onkoloog Indrek Oro märkis, et vähihaigel võib vaid kuuajane ravi nõuda 40 000 eurot. Kui kohus peaks leidma, et arst rikkus toimingupiirangut, ootaks tohtrit rahaline karistus või kuni aastane vangistus. Kui arsti poolt määratud ravi nõuaks riigilt üle 400 000 tuhande euro ning kohus peaks tegutsemist toimingupiirangu rikkumiseks, ootaks arsti kuni 3-aastane vangistus või rahaline karistus. “Ma ei tea tohtrit, kes kalkuleeriks kokku, kui palju mis toiming riigile maksma läheb. Tööd tehakse patsiendi huvides,” märkis Oro.

Sedasi võivad rutiinse töö käigus saada arstidest kurjategijad. “Ma loodan, et patsiendi elu ei satu ohtu arstide kriminaalmenetluse kartuses,” märkis Nääs. “Ma siiralt loodan, et ükski patsient ei jää abita, aga mõnel piiripealsel juhtumil võib arst muretseda enda pärast rohkem.”

Eesti arstide liidu president Jaan Sütt kinnitas, et korruptsioonivastane seadus tekitab praegu arstide seas palju segadust ning haiglad on hakanud seda ise tõlgendama, et mingigi selgus asjasse tuua. Sedasi lähtuvad haiglad aga toimingupiirangus erinevalt. "Pole juhiseid, mille vastu me eksida ei tohi," märkis Sütt. Ebaselged juhised tähendavad seda, et ka kohus võib eadust erinevalt tõlgendada. "Arstid võivad minna kaitsepositsioonile, et ah, me parem ei tegelegi," rääkis Sütt tagajärgedest.

Sotsiaalministeerium kutsub novembris arstid ümarlauale, et ühes juristidega välja selgitada, kuidas tegevuspiirang meditsiinisektori töötajatele selgemalt kirja panna. Eesti arstide liit plaanib ka õiguskantsleri büroo arvamust küsida.

Seni pole Eesti kohtupraktikas ühegi arsti osas toimingupiirangute rikkumist rakendatud. “Ehk mõnel ametnikul mingil hetkel tekib mõte, et lööme meditsiinisektoris korra majja ja need juhtumid hakkavad tulema,” lisas Nääs.

Tema hinnangul peaks riigikogu tegutsema selgema korruptsioonivastase seaduse loomise nimel. “See ei tohi enam diskussiooniks jääda, on tagumine aeg astuda samme, et seadus korrastada,” rääkis Nääs. Ta lisas, et poliitikud on seaduse korrastamise osas kehvas situatsioonis. “Kui nemad hakkavad korruptsioonireegleid täpsustama, võib jääda mulje, et nad lõdvendavad neid enda huvides,” selgitas Nääs.

Arstid kavatsevad aga häält teha. Oro kinnitas, et viimased pool aastat on arstid korruptsioonivastasest seadusest üha enam rääkinud ning kavatsevad ka riigikoguga suhtlema hakata. “Juristiharidusega inimene mõistab toimingupiirangut ehk paremini, aga ma olen nõutu, et mida arstid eetikakoodeksiga teevad, et kas see muutub teisejärguliseks? Seal pole toimingupiirangutest üldse juttu ja koodeksi keskmes on patsient, mitte see, mis suhted mul temaga on,” tõdes Oro.

Oro kinnitas, et arstid ei lähtu enda töös toimingupiirangutest. “Ma pole ise nii südametu, et naabrimehe abistamisest eemale tõukaks, kuna ta on mu naabrimees. Seal pole midagi korruptiivset, see on inimlik, kristlik käsitlus, ma arvan,” märkis ta.

Oro lisas, et teadaolevalt pole praegu kohutusse jõudnud ühtegi kaasust, kus arsti süüdistataks toimingupiirangute rikkumises. “Aga no kurat, kes tahaks olla esimene [süüdistatu]?”

Prokuratuur: toimingupiirangud suurt osa arstide igapäevatööst ei häiri
Juhtiv riigiprokuröri Taavi Perni sõnul on arstide toimingupiirangu ümber levimas ekslikke arusaamasid ning seadusetõlgendusi. Nii levib näiteks seisukoht justkui ei tohiks arst mitte ühelgi juhul endaga seotud inimesi – isegi naabreid või sugulast ravida. Selline käsitlus on ekslik.  "Toimingupiirangu rakendamise eesmärk on vältida ametnike korruptsiooniohtlikke olukordi. Selliseid toimingupiiranguid ei kohaldata olukordades, kus arstid teevad oma igapäevatööd haiguste tuvastamisel ja diagnoosimisel, samuti arstide rutiinsete tegevuste suhtes – näiteks kindla haiguse diagnoosimise järel patsiendile tavapärase retsepti väljastamisel. Toimingupiirangutega ei ole hõlmatud ka need olukorrad, kus arst tegutseb hädaseisundis või viib läbi toiminguid, milleta võiks patsiendi seisund oluliselt halveneda.


Arstil kui ametiisikul on küll kohustused, mida peab täitma, kuid prokuratuuri hinnangul suurt osa arstide igapäevatööst toimingupiirangud ei häiri. Hoolimata toimingupiirangute loetlemisest seaduses, on sama seaduse osaks ka sätted olukordadeks, mil toimingupiirangud ei rakendu – on need siis hädaseisund, edasilükkamatu ohu ärahoidmine, rutiinsed toimingud või näiteks olukorrad, kus näiteks tegutsedes väikeses omavalitsuses ei olegi patsientidel arsti valikul alternatiive.


Peab meeles pidama, et toimingupiirangu rikkumine tähendab tegutsemist enda isiklike huvide mõjul. Näiteks kui arst teeb tavalise igapäevase raviotsuse või väljastab haiguslehe enda naabrile, siis ei tee ta seda korruptsiooniohtlikus olukorras. Ta on hea arst, kes aitab enda naabril tervist tagasi saada. Aga kui arsti otsust mõjutab oluliselt see, et ta on naabrile raha võlgu ja loodab näiteks sellisel viisil vältida tüli tagasi maksmata laenu pärast või teeb naabrile soodsa otsuse seetõttu, et loodab, et naaber ostab temalt hea hinnaga ära tema maja, on tema raviotsust oluliselt mõjutanud hoopis arsti enda, mitte patsiendi huvid. Sellises olukorras võib olla tegemist huvide konfliktiga.  Samasugune olukord võib esineda näites, kus arsti tuttav soovib saada juhtimisõiguse saamiseks arstitõendit. Kui see väljastatakse talle rutiinse protseduuri käigus ja tuttava läbivaatusel lähtutakse samadest põhimõtetest nagu iga teise patsiendi puhul, siis arsti tegevuses korruptsiooniohtu ei ole. Kui aga arsti poole pöördub tema epileptikust poeg murega, et ta mujalt arstitõendit saanud ning kui arst teab, et juhilubadega poeg aitaks tulevikus ka teda sõidutada, mõjutab arsti jälle korruptiivne huvi.


Väikestes piirkondades töötavate arstide puhul on omavahelised töövälised suhted ja tutvused kohalikega paratamatud. Sellega on ka seadusandja arvestanud ning seaduses on ka sellistes tingimustes töötamiseks ametnike tegevusele erisusi – nii ei rakendata valla või linnavalitsuses toimingupiiranguid, kui kohaliku omavalitsuse üksuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik.


Heade juristidena üritame õigusnorme kohaldama hakates end mõttes asetada ka selle inimese rolli, kelle osas otsust teeme. Saame aru, et tihti tegutsevad arstid olukordades, kus peavad olulise otsuse tegema väga lühikese ajaga, sest inimese elu või tervis on ohus. Õiguskaitseasutused lähtuvad küll seadusest, kuid meie eesmärk ei ole igal võimalikul juhul arstide suhtes menetlusi läbi viia, vaid teha kõik selleks, et arstide teadlikkus korruptsiooniriskidest oleks võimalikult kõrge ning üldsusele kahtlastena paistvaid otsuseid ei tehtaks."