Milline on teie kui nooremarsti suhtumine Eesti praegusesse tervishoiusüsteemi? Kas noortel on Eestis perspektiivi?

Teie küsimus tabab naelapead. Sageli palutakse nimetada rahasumma, mis mind Eestis hoiaks. Vastan sellise küsimuse asetuse puhul alati, et Eestil tuleb üle maksta Norra Kuningriigi arsti töötasu. Teiste sõnadega, raha ei saa olla Eestis töötamise aluseks. Arst peab saama korralikku palka ning Eesti peab pingutama, et noor arst tunneks oma vajalikust ja väärtust. Arst peab tundma, et olukord tevishoius läheb ülesmäge või vähemalt mitte allamäge. Eesti ei jaksa maksta heaoluriigi palka, aga miski ei keela meid korraldada tervishoidu nii, et selles oleks tervishoiutöötajatel ja patsientidel hea olla. Perspektiivtunne ei koosne vaid palgast, siia lisanduvad suhted kolleegidega, täiendõppe võimalused, töösuhted tööandjage (haiglaga), erialased arenguvõimalused, haiglatevaheline töökorraldus, ühiskondlik lugupidamine jne. Meie tervishoius on kuhjunud lahendamata probleemid, mille lahendamise nõudmisi tõlgendatakse poliitikute kiusamisena. Praegu on noorelt arstilt võetud perspektiivitunne. Iga mõtlev nooremtohter näeb lagunevat süsteemi. Parandustöid saab teha igal ajal. Loodan väga, et ümberkorraldusi alustatakse enne kui reaalsuseks muutub umbkeelne arst. Umbkeelsed hooldustöötajad on Tallinna haiglates igapäevane reaalsus.

Kuidas mõjutas arstide streik tervishoidu?

See oli tervishoiutöötajate streik. Kaasa lõid arstid, õed ja hooldajad. Tõstaksin enam esile tervishoiutöötajate eneseteadvuse kasvu. Vist üldse esimest korda Eesti ajaloos ühendasid tervishoiutöötajad käed, et üheskoos probleeme lahendada. Ühtlasi nägin, et streigiti ametikohadest sõltumatult. Kahjuks jäi streigi ajal enam kõlama rahateema ja eriti palgateema. Soovin eraldi rõhutada, et Eesti tervishoidu ei ole enam võimalik parandada miniatuurse raha ümbersuumamisega.

Mis meenub, kui vaatate tagasi aastale 2012?

Rääkides Eestist või maailmast laiemalt, ikka meenub palju segadust ja ebakindlust. Vägisi jääb mulje, et õhtumaistel juhtidel on tõepoolest ideed otsas. Samavõrra tundub olevat kadunud võime teha põhimõttelisi otsuseid või läheneda probleemile uue nurga alt. Meenutagem irratsionaalset euroopa rahaliidu probleemikäsitlust. Mulle tuleb meelde karikatuur oinast, kes avatud ukse kõrvale auku lõhub ja ise seejuures mökitab: “ Mina pole iial kergema vastupanu teed läinud!”. 

Aastaid on minu hobiks olnud õnnetuste kohta info kogumine ja nende põhjuste mõistmine. 2012 a meenub traagiline ja väga õpetlik juhtum Pakistanist. Võltsitud kõrgvererõhuravimite tarvitamise tagajärjel suri rohkem kui 100 inimest. See peaks kõigile demonstreerima range kontrolli vajalikust. Loodan, et venemaalt salaja Eestisse veetavate ravimitega midagi sarnast ei kordu. Kahjuks on ühiskondlik suhtumine ravimitesse võrdlemisi kerglane.

Mis oli aasta kõige positiivsem ja kõige negatiivsem sündmus?

Otsides sündmust, mis minu elu eeldatavasti pikema aja jooksul positiivselt mõjutab, siis nimetaksin mitmetel äärmiselt huvitaval täiendusel osalemist.

Halva üllatuse pakkusid mulle mitmed arstidest kolleegid. Mitmed tohtrid oponeerisid (avalikult ja vähem avalikult) eetilistele põhjustel streigile ja kaasa ei teinud. Selliseid põhimõtteid tuleb austada. Samas tundub, see ei sega neid teiste saavutatud hüvesid vastu võtmast. Minu mõttekäik ütleb, et ebaeetiliste meetoditega saavutatud hüved on samuti ebaeetilised. Kedagi ei saa käskida streikida, kuid ei maksa olla kahepalgeline.

Mille poolest erines 2012. aasta eelnevatest?

Vastaksin sellele küsimusele isikliku nurga alt. Lõppeva aastal tunnetasin esimest korda, et viieaastane praktiseermise kogemus on muutnud mind oma töös otsutavamaks, rahulikumaks, täpsemaks. Ma olen hakanud nägema haiguste mustreid.

Millised on plaanid uueks aastaks?

Minu peamiseks eesmärgiks on lõpetada residentuur erakorralise meditsiini erialal. See peaks teoks saama varasuvel.