Arnold Rüütel: päästsin Ida-Virumaa
„Kui ma katsebaasi läksin, oli katsebaas — toona veel Ilmatsalu sovhoos — suures kahjumis, kõik oli lagunenud ja pilla-palla.” Rüütel räägib, et aastaga sai liidetud majand korda. Kuue aastaga suudeti taastada kõik mahajäetud põllud, maaparanduse läbi viia, metsad korrastada, teedevõrgu välja ehitada.
Endine riigipea mõtleb, et kui tema ei oleks neid asju saanud teha, võib-olla keegi teine oleks sellega tegelnud. Kas nendes struktuurides oleks siis olnud inimest, kes oleks kaitsnud meie rahvuslikke huve, see pole tema jaoks päris kindel.
„Kahe aasta jooksul ütlesin korduvalt, et ma ei ole nõus poliitikasse minema. Eestis oli tookord keeruline aeg. Moskva tahtis põlevkivitootmist kahekordistada. Samal ajal oli küsimus ka fosforiidimaardlate laiendamises ja Tallinna Uussadama ehituses.”
„Me arutasime akadeemias kitsas ringis, et kui see kõik ellu viiakse, pole enam Eestit, on vaid mingi paljude rahvaste üldine asuala. Siis ma nõustusin,” selgitab Rüütel poliitikasse mineku otsust.
„Ma sain küllalt palju selleks teha, et teist elektrijaamade blokki ei ehitatud. Põlevkivi toodeti siis 20 miljoni tonni ümber, taheti aga viia 50–60 miljoni tonnini aastas. Selle tõkestamiseks käisin riigiplaani esimehe juures selgitamas, et see on mõeldamatu.”
„Kutsusin plaanikomitee aseesimehe, kes tegeles maavarade küsimusega, Eestisse, panin ta helikopteri peale ja näitasin Ida-Virumaad. Rääkisin, mida see tähendab, kui kaevandusi veel poole võrra suurendada. See oleks tähendanud selle piirkonna elamispaigana likvideerimist,” kirjeldab president Rüütel kunagist tööd ministrite nõukogu aseesimehena.
